aastaist. Nimelt teatas Märjamaa pastor 1728. aastal, et ta on suutnud talupoegi sundida oma lapsi varem kooli panema vaid ähvadustega, et ta lugemisoskusteta noorte abielusid ei laulata. Esimene nõue, et lapsed peavad 7. Ja 12. eluaasta vahel käima koolis või õppima lugemist kodus pärineb 1739. aastast. Sajandi keskpaiku juurdlus kord, et lugemisoskusteta isikuid ei tohi armulauale võtta, mis tähendas, et lugemisoskus muutus kohustluslikuks juba kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele (Vahtre 2000). 18. sajandi teine pool kujunes rahvaharidusele küllalt viljakaks. Selles etendas peaosa Georg von Browne, kes 1762-1792 oli Liivimaa ja 1775-1792 ühtlasi ka Eestimaa kindralkuberner. 1765. aastal avaldas ta koolipatendi, millega hariduselu sai senisest 6 kindlama korralduse. Põhirõhk langes koduõpetusele, ent sellegi korraldamine oli tarvis selgelt sätestada, sest koduõpetus kuulus tollasesse haridussüsteemi. Kodus õppivaid
lapsi kooli panema vaid ähvardusega, et ta lugemisoskuseta noorte abielusid ei laulata. Esimene üldisem koolisundust tähendav korraldus pärineb 1739. aastast, mil Liivimaa ülemkonsistoorium kehtestas nõude, et kõik talulapsed peavad 7. ja 12. eluaasta vahel käima koolis või lugema õppima kodus. Sajandi keskpaiku juurdus kord, et lugemisoskuseta isikuid ei tohi ka armulauale võtta, mis tähendas, et lugemisoskus muutus kohustuslikuks juba kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele (Vahtre, 2000). 18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole talurahvast, mida võib hinnata lähedaseks teistele protestantistlikele maadele. Eestimaal oli lugeda oskajate arv mõnevõrra väiksem. Samas tuleb tõdeda, et lugemisoskus ise piirdus enamasti vaid päheõpitud katekismuseteksti püüdliku etteütlemisega. Ekstensiivne, uusi tekste haarav ja teabekogumisele suunatud logemisoskus jäi Eesti talupoegade hulgas suhteliselt haruldaseks
1739. Aastal ilmus täielik ,,Piibli-Ramat". See tõlge avas ühtse eesti kirjakeele väljakujunemise ajastu põhjaeesti murde baasil. 1720. aastaist tehti esimesi katseid siduda talupoegi lugemisoskuse nõudega. 1739. aastast kehtestas Liivimaa ülemkonsistoorium nõude, et kõik talulapsed 7. ja 12. eluaasta vahel peavad käima koolis või õppima lugema kodus. Sajandi keskpaiku juurdus kord, et lugemisoskuseta isikuid ei tohi armulauale võtta, lugemisoskus muutus kohustuslikuks kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele. 1790. aastail tänu majandusliku olukorra järsu halvenemise ja mitme ikaldusaasta tõttu lagunes Eesti koolivõrk. Lugemisoskus levis jätkuvalt tänu koduõpetusele, millega talupojad olid harjunud. 1802. aasta säravaimaks sündmuseks sai Tartu ülikooli taasavamine. 1803. aastast sai Tartust õpperingkonna keskus ja ülevenemaalise koolireformi raames hakati Eestiski juurutama nn. ühtluskooli. Ühtluskoolis välditakse seisuslikke
annaabi.ee 
