● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat ● olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea ● komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga ● sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap ● käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku ● Aabitsate autor (Millal ilmusid esimesed eesti aabitsad?) - Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole säilinud. Isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust, ilmselt ilmus see 1685. või 1686. aastal
tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks p h). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele klusiilid on aspireerimata, v.a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus. Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus. Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus. Nasaal ehk ninahäälik Suu õõnes moodustatakse sulg, aga õhk pääseb liikuma nina kaudu. Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad
kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt tehti juba "WT-s". Forselius andis välja usulise sisuga aabitsa, mis pole säilinud. Forseliuse aabitsais avaldub ta uudne kirjaviis vana kirjaviisi looja - ei tähenda murrangut ortograafias ega senisest täiesti erinevat lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta. Olevikus eituspartikkel ep, aga verbil pole pöördelõppu. Lausestuses säilinud saksapära, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge. VANA KIRJAVIISI PÕHIMÕTTED: 1) h pole vokaalipikendus, vaid häälik; 2) rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid 2 tähega; 3) rõhulises lahtises silbis märgitakse pikad vokaalid 1 tähega
annaabi.ee 
