at kui neelab. sto, jne Uraan 7 3 83% vesinikku, Telg on peaaegu paral- Miranda, Ariel Voyager2 W. Herschel Massilt väiksem kui 15% heeliumi ja leelne ekliptikaga Umbriel, Titania, 1781 Neptuun, rõngaste- 2% metaani Oberon ga. Pöörleb vastas- suunas Neptuun 8 4 164.8 Maa a H2, He, metaan(sinine värv) Triton, Nereid Voyager2 U. Le Verrier
matsiooniseeria) tunnused kui 0 ja 1. Dollo parsimoonia (kasutusel aastast 1974) puhul tähistame plesiomorfse seisundi 0-ga. Võimalik on tunnuse ainult ühekordne muutumine 0 → 1 ja mingit paralleelset sedapidi muutumist rohkem ei lubata. Tunnus võib tagasi pöörduda (→ 0), kuid selliste muutuste arv on minimeeritud. Camin-Sokali parsimoonia (1965) puhul lähtutakse evolutsiooni pöörduma- tuse printsiibist: tunnuse reversioon (0 ← 1) on lubamatu; tunnuse paral- leelne teke puu eri harudes on lubatav, kuid selle hulk on minimeeritud. Sellist tunnuse iseloomustamist saab kasutada ainult siis, kui ehitame juu- rega puud. Fitchi parsimoonia (1971) puhul võib (alati ordineerimata!) tunnus igas suunas vabalt muutuda (0 → 1 ja 1 → 0); minimeeritud on muutuste koguarv. See mudel on universaalne ja üldkasutatav. Wagneri parsimoonia (selle põhimõte formuleeriti 1969) on eelmisega sar-
ELLIPSE. Järgmisena küsitakse püstringsilindri raadiust (või diameetrit). Anda tuleb see nii nagu näiteks kera (vt. eelmist käsku SPHERE) puhulgi. Nüüd ilmub uus viip Specify height of cylinder or [Center of other end]: Arvu sisestamine määrab joonestatava silindri kõrguse (ka kahe punkti vahelise kaugusena määratav). Negatiivne kõrgus on samuti lubatud. Niiviisi joonestatud silindri telg on paral- leelne jooksva koordinaadistiku Z-teljega. Tähe C sisestamise järel tuleb teatada silindri teise otstahu keskpunkt (kas absoluutsete või relatiivsete koordinaatidena). Selliselt joonestatud silindri telg võib olla koordinaattelgede suhtes suvaliselt orienteeritud. Küll on aga silindri otstahud igal juhul silindri teljega risti. Massiivse koonuse joonestamiseks on kasutusel käsk CONE. Koonuse joonestamine on väga sarnane silindri joonestamisele (aluse joonestamine isegi täpselt samasugune)
rakendatakse kõige sagedamini liht- või vaatluspunkte ühendava sirge (baa- vaatluspunktidest sihtmärke vaadel- si) suhtes. Magnetiline asimuut ja direktsiooninurk Topokaardilt võime leida kolm põh- jasuunda: 1) geograafiline ehk tõeline põhja- suund on suund vaatluskohast või mingit kaardipunkti läbiv meridiaani põhjasuund põhjapooluseni; 2) kilomeetrivõrgu põhjasuund on telgmeridiaani põhjasuunaga paral- leelne nurk ehk tasapinnaliste koor- dinaatide süsteemi põhjasuunaline telg; 3) magnetiline põhjasuund on kom- passi või bussooli magnetnõela N-otsaga määratav geomagnetvälja horisontaalvektori põhjasuund, mis üldjuhul ei lange kokku geograafilise põhjasuunaga. Joonis 8.9. Suunaparand 132 Topograafia
annaabi.ee 
