tunginule. · CORONA CASTRENSIS - anti samuti esimesena vaenlase välikindlusesse või välilaagrisse tunginule. · CORONA ROSTRATA - anti esimesena vaenlase laevale tunginule. Leegion (ladina keeles tähendab legio sõdurite värbamist) oli Vana-Rooma sõjaväeline üksus. Suurus ligikaudu 50006000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast. Jalavägi jagunes vabariigi algusaegadel maniipuliteks, hiljem kohortideks, mis omakorda koosnesid tsentuuriatest. Igal leegionil oli nimi ja number, milleks oli leegioni nimekirja kandmise kuupäev. Tuvastatud on ligemale 50 leegioni, kuigi mitte kunagi ei eksisteerinud neid niipalju korraga. Leegionis oli tavaliselt 5000 meest Vabariigi aegadel oli leegionide eluiga lühike. Välja arvatud Legio I kuni Legio IV nime kandvad leegionid, mis allusid otse konsulitele (kaks konsuli kohta), moodustati ülejäänud leegionid ainult sõjakäikude ajaks.
Joosti, hüpati nii kaugust kui kõrgust, kui salk asetses mõne veekogu ääres, siis ka ujuti. Samuti õpiti varustusega hobuse peale ronimist. Leegionites kasutati pistoda, lühikest mõõka, pika teraga mõõka ning kahte viskeoda (üks kergem, teine raskem). Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis. Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp. Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav, ka ilma ülejäänud turviseta. Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes
Ära paindunud viskeoda polnud mitte lihtsalt kasutu, vaid ka raskemalt välja tõmmatav ja muutis kilbid, millese ta oli tunginud, kohmetuks ja kasutuskõlbmatuks. Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis lorica segmentata. Auksiliaarväed kandsid rõngas- või soomussärki (lorica hamata ja lorica squamata vastavalt). Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp (scutum). Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö (cingulum) näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav, ka ilma ülejäänud turviseta. 4. Sõjaväe langusest Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes
Võiks ka võtta kolm erineva ajastu lahingut ja analüüsida nendes kasutatud taktikate erinevust, eeliseid ja puudusi. 1. ARMEE Varases Rooma keisririigis oli, nagu hilises vabariigiski, palgasõjavägi. Selleks ajaks ei olnud Rooma armee enam nii palju rünnakule suunatud kui varem pärast luhtunud rünnakut sõjakate germaani hõimude vastu hakati järjest rohkem keskenduma piiride kaitsmisele. Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp
annaabi.ee 
