1. Armee- vabariigi algusaegne kodanikest ja liitlastest koosnev vägi asendus hilise vabariigi ajal elukutselise palgaväega. Armeed kutsuti leegioniks, sõdureid leegionärideks. Reas minemisel ei moodustatud faalankseid nagu see oli varem. Äärest katsid kolonne ratsaväelased. Konsul- neid oli kaks, olid kõrgeimad magistraadid. Neile kuulus kõrgeim võim riigis. Sõja ajal juhtisid nad Rooma armeed. Tsensorid- valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks. Nende ül oli kodanike loenduse korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Valvasid ka kodanike elukommete järele. Ametit peeti väga auväärseks, kuhu
Tüli käigus tappis Romulus Remuse ja jätkas linna ehitamist. Üldiselt peetakse linna asutamise päevaks üheteistkümnendat päeva enne maikuud. Seda päeva pühitsevad roomlased ja peavad seda isamaa sünnipäevaks. Rajanud linna, moodustas Romulus kõigepealt sõjaväe kõigist neist meestest, kes olid võimelised relva kandma, ja jaotas selle väeüksusteks. Igas üksuses oli kolm tuhat jalameest ja kolmsada ratsanikku. Seda kutsuti leegioniks, kuna sellesse valiti kõige sõjakamad kodanikud. Ülejäänud moodustasid rahva, keda nimetati pouluseks. Sada parimat kodanikku valiti välja nõuandjateks ja nimetati patriitsideks, nende kogu aga senatiks. Senat tähendab tegelikult vanemate nõukogu. Patriitsideks nimetas Romulus nad ilmselt sellepärast, et esimesed ja kõige tugevamad hoolitseksid nõrgemate eest nagu isad. Siis aga juhtus Romulusega see, mis juhtub paljudega või isegi peaaegu kõigiga, kelle suur ja
1918. aasta märtsis Petrogradi, kus lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas Nõukogude Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja rahvusvärvides käisekilpi. Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. a. septembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse. Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre 1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste
okupeerimist läks 1918. aasta märtsis Petrogradi, kus lõi ta põrandaaluse võrgu, mis toimetas Nõukogude Venemaalt Eesti ohvitsere ja sõdureid põhja, kus asusid Briti ekspeditsioonikorpuse väed. Slaavi leegioni Eesti kompanii, kandis Briti vormi ja rahvusvärvides käisekilpi. Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. a. septembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased (200 ringis, neist 50 ohvitserid) Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegioniks kapten Jaan Lutsari juhtimisel. Mehed kandsid Prantsuse vormi ning eesti rahvusvärvides kraelõkmeid ja baretimärki. 1919. aastal juunis toodi leegion Eestisse. Mandri-Eesti okupeerimine, kokkupõrked. 20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud. Reaalselt püüdsid vastupanu osutada pealetungivate saksa vägede eelsalkadele ainult eesti enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21
annaabi.ee 
