võimsamate aladena. Lääneprovintsid kuulusid: Põhja Aafrika, Hispaania, Gallia, Britannia. Enne roomlaste vallutamist olid need alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis (v.a. PõhjaAmeerika). Vabariigi algusaegne sõjavägi vahetus välja elukutselise palgaväega. Roomlastel oli võimas sõjalaevastik. Roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad. Sõjavägi pidi vallutamise asemel piire kaitsma ja leegionidest kujunes piirikaitsevöönd. Rooma sõjaväe peamine väeüksus oli leegion. Rooma õigus Kõik kodanikud olid seaduse kaitse all, neid ei tohtinud ilma kohtuta karistada. Rooma seadusandlus on saanud alguse kaheteistkümne tahvli seadusest.
tungida. Lisaks õppisid roomlased välisoludes oma sõjaväelaagreid vaenlase ootamatute kallaletungide vastu kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama. · Keisririigi ajal pidi sõjavägi vallutamise asemel üha enam piire kaitsma. Iga leegion kontrollis kindlat piirilõiku, kuhu sageli rajati püsivad piirikindlused. Nii kujunes võimas piirikaitsevöönd - limes Romanus (Ladina keeles "Rooma piir"). Armee · Enamus leegionidest paiknesid Rooma riigi äärealadel ja hoidsid Rooma Impeeriumi piiril silma peal. Väljaarvatud keisri ihukaitseväelased e. praetorid kes olid koguaeg Itaalias või keisriga kaasas · Sõjaväkke värvati itaallaste kõrval üha enam ka provintside elanikke. Ainult keisri ihukaitseväelased olid veel kaua peamiselt itaallased. Armee - testudo formatsioon Selles formatsioonis liiguti aeglaselt kuid kindlalt ilma suurte kaotusteta edasi näiteks vastase noole rahe all.
toidumoona vastavalt varustusele (mille hankimine toimus vastaval jõukusele) jagati mehed kergeks ning raskeks jalaväeks ja ratsaväeks. Põhilise osa moodustasid talupojad, kes sõdisid eriti vapralt, kuna võitlesid oma maalapi nimel (Palamets 1976). Kaks sajandit e Kr (kui talupojad massiliselt laostusid) mindi üle palgaarmeele. Teenistusaeg kestis 20 aastat, pärast mida anti veteranidele maatükk ja rahaline hüvitus. Armeed, mis koosnes leegionidest, huvitas rohkem oma väeosa kui riigi käekäik. ,,Armee tundis oma jõudu riigis ta kukutas ebameeldivaid keisreid ja upitas aujärjele meeldivaid väejuhte, kes selle eest oma sõduritele heldelt tasusid" (Palamets 1976; lk 171). Näiteks maksis Claudius 1. sajandil igale kaardiväelasele 15 000 sestertsi, kui ta keisriks kuulutati (Tiidus 1997). Samas ei tohiks arvata, et kõik sõdurid rikkuses elasid, kuna Rooma riigi piirialadel olid
Sõjaväekohustusest olid vabastatud proletaarlased, antiigi kontekstis olid kõige vaesemad kodanikud. Vabastatud olid seetõttu et ei suudetud relvastust hankida. Proletaarlasi kutsuti vabatahtlikena sõjaväkke vaid erakorralistel juhtudel. Varase vabariigi ajajärgul kehtis Roomas viie varandusliku grupi süsteem, sõjaväele tähendas see seda, et see kuipalju peab keegi sõdureid välja panema sõltus varanduslikust seisust. Rooma armee koosnes leegionidest. Rooma armees oli 4 leegioni, kummagile konsulile allus 2 leegioni. 4saj lõpul ja 3saj algul toimus sõjaväeümberkorraldus ja loodi allüksuste süsteem. Leegionid jagati allüksusteks maniipuliteks. Igas leegionis oli 10 maniipulit.iga maniimul jagunes omakorda kaheks allüksuseks tsentuuriateks ehk sadakondadeks. Jaguneti ka relvaliikide jäegi: kergejalavägi, raskejalavägi, ratsavägi. Varase vabariigi ajal oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. Hiljem see arv tõuseb
annaabi.ee 
