gladiaatorite armee kohta andmeid koguma. Kui käskjalg tagasi tuli, teatas ta, et armee on ligi kümne tuhande mehe suurune ning nad ei plaani väljuda Nola juures asuvast laagrist. Preetor mõtles kaua, mida edasi peale hakata. Lõpuks otsustas ta oma väe poolitada ning rünnata gladiaatoreid ühtlasi kahelt poolt.Spartacus aga, niipea kui sai teada vaenlase liikuma asumisest, hakkas viivitamatult liikuma roomlaste vastu.Asudes oma leegionidega Casilinumi laagrisse, lahutas ta mõlemad vaenlase väesalgad, võttes neilt võimaluse Capuasse varjule minna. Spartacuse imestuseks, oli üks vaenlase väesalgast juhtunud nendega samale teele. Toimus lahing, mille Spartacus võitis. Järgmisel päeval otsustas gladiaator preetor Variniusel tee ära lõigata ning asuda temaga lahingusse, mille ta ka võitis. Need kaks võitu tõid Spartacusele suure lugupidamise sõjaväes ning tegid tema nime veel hirmuäratavamaks
vallutanud. Gallias väga edukas, kuid Roomas oli toimumas tõsised sündmused: M. Crassus oli lahingus langenud ning nüüd algas võimuvõitlus Caesari ja Pompeiuse vahel. See kodusõda jagas kodanikud kahte leeri: senati pooldajad(Crassus) ja senati vastased(Caesar). 49. Aastal kutsus senat Caesari prokonsuli kohalt enneaegu tagasi ning andis sisuliselt käsu alluda pompeiuslastele. Vastuseks suundus Caesar sama aasta jaanuaris oma leegionidega Rooma peale, mille vägesid kamandas Pompeius. Caesari lahinguis kogenud väed tõrjusid Pompeiuse armee kõikjalt välja ja kõigest kahe kuuga oli Põhja-Itaalia Caesari käes. Pompeius püüdis vähemalt Rooma linna kaitsta, kuid Illerda lähistel toimunud lahingus sai ta täieliku kaotuse osaliseks ning põgenes senaatoritega Brindisi kaudu Kreekasse. Caesarist oli saanud Rooma uus valitseja ning 49.aasta sügisel kuulutasid Roomasse jäänud senaatorid Caesari pidulikult diktaatoriks.
Igas leegionis oli 10 maniipulit.iga maniimul jagunes omakorda kaheks allüksuseks tsentuuriateks ehk sadakondadeks. Jaguneti ka relvaliikide jäegi: kergejalavägi, raskejalavägi, ratsavägi. Varase vabariigi ajal oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. Hiljem see arv tõuseb. Augustuse ajal oli 6100 jalaväelast 720 ratsanikku plus kergejalavägi ja abiväed. Leedionides võisid teenida vaid kodanikud, liitlased olid eraldi üksused aga pidid tegutsema kooskõlas leegionidega. Armee juhataja kandis nime kas konsul või preetor, sõjaväeabiülem kandis nime legaat määrati senati poolt. Igas leegionis oli kuus sõjatribuuni, sõjatribuunid moodustasid Rooma leegioni staabi. Tegelike komandöridena toimisid tsentuuriod, neid määrati sõjalise vapruse ja kogemuse põhjal. Juba varase vabariigi ajal maksis Rooma riik sõduritele kompensatsiooni stipendiumi. Stipendium ei olnud palk vaid kompensatsioon, seda ei makstud rahas, maksti toiduainetes
annaabi.ee 
