ja 1949 aasta märtsis küüditati umbes 25000 inimest välismaale nt Siberisse. Paljud surid teel sinna, paljud surid koha peal. Jah, me saime vabaks, aga mis hinnaga? 1818- 1820. aastal Eesti kaitsmiseks peetud lahingutekogu,mida me nüüd tunneme Vabadussõja nime all nõudsid palju meie noorte eesti meeste elusid (tõsi, see oli küll 1. vabariigi kaitseks, 1991. aasta augustisündmustel ei kaotanud õnneks ükski eestlane elu, erinevalt lätlastest ja leedulastest, kellel kahjuks nii hästi ei läinud.). Just see ongi põhjus, miks Eesti Vabariiki ja iseseisvust ei tohi nii iseenesest mõistetavalt võtta. L. G. Merigi ütles: ,,Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.". Ja mina eestlasena teen kõik, mis selle püsima jäämiseks tuleb teha, sest nagu J. Hurt on öelnud ,,Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab."
haridus- ja kasvatustöö. Jesuiidid olid agarad vaimuliku kirjanduse kirjastajad ja trükkijad, ning andsid muukeelse kõrval välja ka eestikeelset kirikukirjandust. Kokkuvõttes kujunes Liivimaa rahvastikupilt väga kirjuks: 16. sajandi lõpus elas Lõuna-Eesti alal poolakaid, leedulasi, sakslasi, sotlasi, hollandlasi, ungarlasi jne. Suuremad rahvastikugrupid jaotusid ka sotsiaalselt samadesse rühmadesse: suurem osa poolakatest ja leedulastest olid võimukandjad, enamik sakslasi linnakodanikud, eestlasi talupojad ja venelasi kaupmehed. Rahvastiku olukord XVI XVIII sajandil Rahvaarv langes peale Liivisõda. Põhjuseks oli põgenemine Eesti pinnalt ja sõjas hukkumine. Sõda tekitas inimestes hirmu ja nad pidid jätma oma talud ja kodumaa. 1601-1603 tabas Põhja- ja Ida- Euroopat lisaks näljahäda. See kahandas rahvaarvu veelgi. Pärast sõja ja näljahäda lõppu hakkas Eesti rahvaarv jõudsalt kasvama
alad koos talupoegadega. Kujunes välja suurmaavaldajate ehk magnaatide kildkond. Kujunes välja Raada, millel oli nõuandmise funktsioon ja heakskiitev organ. Raada kui ülemkoja kõrvale kujunes 15. sajandi lõpust ka alamkoda ehk Seim, milles olid kõik ülikud. Kazimieras toetas õigusreformi ja hariduse edendamist, soodustas suuresti Leedu kultuurilist läänestamist ehk poolastamist ja katoliseerimist. 16. sajandil täienesid kapiitlid leedulastest vaimulikega. Kaotliiklus sai Leedus väga mõjukaks poliitiliseks ja kultuuriliseks jõuks, mis kiirendas läänestumist. Leedu Liivi sõjas - 1557. aastal sõlmiti sõjaline liit Leedu ja Liivi ordu vahel (varasemalt oli sõlmitud Posvoli leping Poola ja Saksa ordu vahel). 1561. aastal sõlmiti Vilniuses leping, millega ordumeister Kettler ja Riia peapiiskop koos vasallidega tunnistasid end Leedu suurvürsti vasallideks. Leedu sai endale 1/10 Eestimaa - ja Liivimaast (andis 600 000 kulda)
Belgias ja Serbias. Naases 1919 osales leedu esindajana Versaille rahukonverentsil ning ka peaminister. Emigreerus samuti 1944 ja suri Pariisis. 1905 hakkas ka Leedu Demokraatlik Partei lõhenema samuti radikaalsemaks sotsiaalsete probleemidega tegelevaks ning rahvuslikumaks tiivaks Antanas Smeto hilisem Leedu autoritaarne juht. 1905 a revolutsioon. Leedu oli tollel ajal üks kõige agraarsem piirkond Vene Tsaaririigis. Linnastumine vaid 10% ja nendest pooled juudid. Leedulastest elas linnades vaid 3%. Peamised tööstuskeskused Vilnius, Kaunas, Siaulia ja Panevezis. Kõige märkimisväärsem osa tööstuslikust piirkonnast asus aga väljaspool tsaaririiki Väike-Leedus Klaipedas. Leedu oli seega tööstuslikult alaarenenud piirkond. 20. saj alul oli maast mõisnike käes kolmandik aga talurahva käes 2 kolmandikku. Eestis seevastu kuulus 60% maast mõisnikele. Seetõttu olid sotsiaalne teravus maal ka väiksem. Ka olid mõisnikud enamuses Poola päritolu, kellega
Vladimir, kes oli Riia piiskop Albertile kaotanud varem tema võimupiirkonda kuulunud Jersika ja Koknese vürstiriigid ning Väina liivlaste ala, oli meelsasti nõus. Kava kohaselt pidid eestlased (tõenäoliselt taas ugalased, sakalased ja läänemaalased) jälle ründama latgaleid ja liivlasi ning saarlased sulgema Väina suudme Daugavgrīvas. Pearoll linna piiramise näol pidi seekord jääma Polotski vürsti kanda, kes kutsus selle tarbeks venelastest ja leedulastest kokku suure väe. Kui teated vandenõust Riiga jõudsid, ostsid piiskopimehed ja orduvennad kaitseabinõuna ühe koge, mille nad kindlustatuna ja ammuküttidega mehitatuna Daugavgrīva juurde alalisse valvesse paigutasid. Suurejooneliselt kavandatud ettevõtmise nurjas aga Vladimiri äkksurm, mis Läti Henriku teatel tabas teda just sel hetkel, kui ta hakkas astuma laevale, et Riia alla sõita. Kogunenud vägi läks laiali. Laiemas plaanis jätkus Vladimiri surmaga
Katoliku preestreid loodeti leida peamiselt Saksamaalt. Sisserändajaile lubati maad ja kümneks aastaks maksudest vabastamist. Koloniste ei saabunud eriti palju, küll aga väga erinevaist paigust. Kokkuvõttes kujunes Liivimaa rahvastikupilt väga kirjuks: 16. sajandi lõpus elas Lõuna-Eesti alal poolakaid, leedulasi, sakslasi, sotlasi, hollandlasi, ungarlasi jne. Suuremad rahvastikugrupid jaotusid ka sotsiaalselt samadesse rühmadesse: suurem osa poolakatest ja leedulastest olid võimukandjad, enamik sakslasi linnakodanikud, eestlasi talupojad ja venelasi kaupmehed. 16001603 oli Tartu Rootsi vägede käes ja jesuiitide tegevus katkes; osa Tartu jesuiite viidi vangidena Rootsi. Pärast seda gümnaasium ja tõlkide seminar enam endist hoogu sisse ei saanud. 1625. aastal Tartu vallutamisega rootslaste poolt lõppes nii jesuiitide kui ka kogu katoliikluse ajastu Eestis: selle taustal mõjub sümboolsena asjaolu, et juba aasta varem, 1624. aastal põles
annaabi.ee 
