Tol hetkel ma ei mõelnud enam õuntele ning haarasin ratta ja hakkasin väntama. Tee peal täitusid põhjatud augud vihmaveega mõne minutiga ja vesi muutus seal tumedaks. Mu riided olid läbi märjad ja veest raskeks muutunud ja ma sõitsin otse läbi poriste lompide. Peale mõne minutilist sõitu lendas mulle ratta alt pori näkku ja silma, ning ma sulgesin valust silmad. Silmi avades avastasin ma end porilombis ratta kõrval külmas vees. Mind oli just kui kiviga löödud. Lebasin keset porilompi ja vihma endiselt sadas. Ma teadsin, et ma ei saa jääda külma porilompi lebama, ning pean läbi vihma ja pori koju minema. Kuid ma teatsin et kiirus mind enam vihma eest ei päästa ja sel hetkel tuli mul meelde õpetlik vanasõna "Kes tasa sõuab see kugele jõuab". Minu jaoks oli üks asi kindle, et ma jõuan kunagi koju ja. Sel hetkel polnud maailmas miskit, mis suutnuks mind peatada koju jõudmise eest mille nimel olin vaeva näinud,
Ühe kirjavahetuse saladus Nüüd ma leban siin, haiglapalatis. Raske on mõelda selle peale, mille pidin üleeile läbi elama. Imelik, eilsest ei mäleta ma midagi. Küllap lebasin teadvusetult selles samas palatis, milles jätkuva järjekindlusega vahib mind keegi kõrvalt voodist, kes oma oleku järgi on ühe jalaga juba teises ilmas. Oleks paar meetrit veel, oleks ma ilmselt samasugune, aga hea, et oleksid selles maailmas ei kehti... Pagan! Ma tahtsin endale ju ainult uuemat autot. Juba kuu aega olin endale uut liikurit otsinud. Vana auto oli oma aja ära elanud. Üleeile sain pakkumise, millest ei saanud lihtsalt loobuda autol oli isegi CD-makk.
Nimelt hakkas ta varastama,mida mina pidasin tööl käimiseks,lõpuks sattus trellide taha pikaks ajaks. Pärast vabanemist kolis venemaale ja elab oma elu edasi. Tal on uus mees ja vahel napsitab.Oleme kirjavahetuses. Mina olen andestanud oma emale, kes mind maha jättis. Nüüd olen turvalises keskkonnas, kõik eluks vajalik on olemas. Mis oleks minust saanud, kui oleksin üles kasvanud joodikute ja varaste perekonnas?Loomulikult igatsus mattis mu südant neil masendavatel öödel, kui lebasin voodis ja murdsin pead, mis oleks saanud siis, kui oleks olnud teistmoodi. Mõnikord lohutan end mõttega,et sõja ajal ja küüditamiste aegu polnud emata lapsed mingi haruldus,see selleks. Nüüdseks olen leppinud reaalsusega ja leidnud rahu ,ning tulen toime,kuigi tuleb tunnistada, et see oli psüühiliselt väga suur ja raske koorem, mis kogus aina tuure juurde ja alles hiljuti sain ma sellest lahti, sest olen suuremaks
Lermontov on maetud perekonna haudade juurde Tarkhanhasse. Peale poeedi surma sai temast üks vene tuntum kirjanik..1889 aastal püstitati mälestusmärk Lermontovist Pjatorskesse. 10 5. (Unistus) Keskpäeval Dagenstani jõeorus hõõgus ; Kuul minu rinnal liikumatult; , Sügava haav auras veel, . Minu veri tilkus tilga haaval kaugusesse. ; Lebasin üksinda ma liivases orus; , Kaljude nõlvad oli kitsad, Mis koltusid põletava päikese all - . Ning see põletas mind-nüüd magasin seal. Ja mu unistustes helkisid tuled . Õhtusel pidustusel kodumaal. , , Noori naisi kroonisid värvilised lilled, . See lõbusus räägib minuga , , Aga, seal kaugel rääkisin, , Olin sel mõtlikult üksi,
geeniused juba kadunuteks saavad, sest nad väärivad austust. Frantisek Jilek "MEES VINCIST" Kaks kodu · Notar Ser Piero ja Caterina kohtusid 1451.aasta juulis. · Leonardo sündis sõjaajal, 15. aprillil 1452. aastal. · 5-aastaselt lahutati väike Leonardo oma emast ja ta läks notarist isa juurde elama. · Leonardo esimene mälestus "Oma lapsepõlve esimese mälestusena seisab mul meeles, kuidas ma lebasin hällis ja kuidas minu juurde lendas kull, kes oma sabaga tegi valla mu suu ja lõi mind mitu korda vastu huuli. Selline on minu saatus." · omo sanza lettere mees ilma hariduseta · Girgio Vasari, tuntud keskpärane 16.sajandi kunstinik on Leonardo kohta öelnud: "Kui ta ainult poleks olnud nii tujukas ning püsimatu. Nimelt asus ta igasuguseid asju uurima, ent vaevalt oli alustanud, jättis selle juba sinnapaika."
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all. Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga. Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni. Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi. Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk. Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval! Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist veetlust. Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest. Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga. Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus. Öösel nägin und. Unes sündis ta uuesti. Ta vaatas mind vaikides. Tal olid mu enese silmad. Unenägu ütles, et ülane õitseb veel. Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval. Otsin lagendikku ja lille. Tahan kaasa võtta oma armastatut. Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget. Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
See väike maa, mis asus kalju ja augu vahel, oli kaetud kivikribuga. Mu käed olid väsinud ja ma otsustasin astuda viivuks kindlale maale. Astusin ja jäin põlvedele toetudes seisma. Järsku kadus mu jalge alt kindel maa ja ma libisesin kiiresti alla auku. Ma kiljatasin valjusti ja kohe pööras Andres tähelepanu minule, aga oli juba hilja! Ma olin vajunud sügavasse auku! Andres hüppas kiiresti killustikule. Õnneks ta ei libastunud. Ta vaatas ettevaatlikult alla auku. Ma lebasin seal kivide otsas, aga õnneks polnud ma kaotanud meelemärkust. "Jasmiin! Jasmiin! On sinuga kõik korras? Palun ole rahulikult ja ära liiguta! Sa oled kõvasti viga saanud!" kisas Andres jahmunult. "Oooo... mu jalg on nii valus ja kindlasti ka katki. Kõige hullem on selg... aiiiii.... ega peagi eriti parem ole.... ai-ai-ai-ai-ai... Nii valus!" Oigasin valust ägisedes. Need olid mu elu ühed traagilisemad ja valulisemad hetked! Andres vaatas ehmunult ringi. "Uuuu?! On siin keegi!
annaabi.ee 
