kiirele hääbumisele paguluses. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater, mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas
". Kokku toimus selle tähtpäeva tähistamiseks 8 kontserti selle tuuri raames. Kontsertil esitati ainult parimaid ja tuntumaid eesti punki palasid, nagu näiteks Singer Vingeri ,,Massikommunikatsioon", Vennaskonna ,,Insener Garini Hüperboloid", jne. Muusikat esitati enamasti terve bändiga, kus siis Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller olid nii solistid kui ka kitaristid. Aga oli ka soolosid, nagu näiteks Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky. Laulude vahepeal rääkisid lavategelased naljakaid vahelugusid, mis muidugi seondusid kõik punkiga. Ning showlt ei puudunud ka ropendamine, iga kolmas sõna oli ropp, kuid ka sellele olid piirid pandud. See mis kontserti eriliseks tegi, oligi see koha peal valitsev õhustik ja meeleolu. Rahvas läks väga pöördesse ja muusikutega kaasa ning enamus laule lauldi kõik koos. Rahvast oli väga palju ning kõik iga pala lõpedes karjusid hullumoodi. Kuid minu arvates see
järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater, mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas.Teatri vallas
Naturalistid lõhkusid neid piire, ignoreerisid neid. Teater peab mingis mõttes asuma uurija rolli. Teater peab olema analüütiline keskus. Naturalistide arvates segas seda protsessi romantism (kõik see, millel pole pistmist reaalsusega). Dumas ,,Vallaspoeg" sai teatrisündmuseks mitte elusündmuseks, elus ei puudutanud kedagi. Reaalsuse mõjutamiseks jäi sellel jõudu väheseks. Dumas räägib: romantilised lavategelased on liiga üheplaanilised; elus on inimesed vastuolulised, ambivalentsed. St lavakunsti uuendamiseks oli vaja loobuda vanast tegelaskujude loomise meetodist tuli loobuda tüübisüsteemist. Teatri jaoks tähendanuks see ampluaasüsteemist loobumist. Terve teatri masinavärk oli sellele üles ehitatud. Näitlejad ei oleks suutnud esitada näidendit, mis oleks seda süsteemi ignoreerinud, samas midagi vastupakkumata. Kui ei põhineta ampluaateatrile, siis kukutakse läbi
annaabi.ee 
