· Karaktergrimm pole päriselt kadunud, kuid seda kasutatakse vähe. 30. Milline on publiku roll teatris? Kuida s see erinevate teatrikonventsioonide puhul erineb? Publik on etenduse aktiivne kaaslooja. Juba lavastust ette valmistades esindab ja arvestab lavastaja vaataja positsiooni. Etenduse tajumist mõjutatakse tavaliselt kahel moel: publiku paigutuse kaudu lava suhtes ning vaataja taju suunamise kaudu lavastuslike võtetega. Stanislavskiliku teatri vaatajalt oodatakse loole ja tegelasele kaasaelamist ning osavõtlikku samastumist; ta peaks vastu võtma neid emotsioone, mida laval läbi elatakse. Brechti teatri vaataja peaks laval toimuvat jälgima kainel ja kriitilisel pilgul, püüdmata samastuda. Grotowski teatri puhul oli teater kohtumine näitleja ja vaataja vahel, ta vajas vastuvõtlikku vaatajat, kes ei tule teatrisse täitma kultuurilist kohustust, vaid
leitud võimalus kujutada seda mitme märgisüsteemi koostoimel. Ise tekitavad näitlejaid helisid õudusjuttude stseenis, laulurästa matuseid pidades, tulekahju ja mängimise ajal. Helisid tekitatakse näiteks klaasiga, milles on natukene vett; vedelikuga täidetud pudeliga; metallist pulkade loopimisega; laste plastmassist saksofoniga ja tagudes metallpulgaga vastu metallist lavakonstruktsiooni, et tekitada kirikukellade kõla. Isetekitatud helid toimivad sujuvalt koos teiste lavastuslike elementidega ja toovad esile lavastuse mängulisust ning seovad kõik efektid meeleliselt tajutavalt temaatikaga. Lisaks juba mainitud vahenditele on lavastuses kasutatud videot, mida projitseeritakse lavale tõmmatud valgele riidele. Mustvalge (kodu)video mängib taustaks Atticuse monoloogile koos Neil Youngi ,,Philadelphiaga" ning ei omaks eraldiseisvana lavastuse jaoks suurt väärtust, kuid kombineerituna video ja valguslahendustega loob atmosfääri ja toob esile monoloogi sisu.
· Karaktergrimm pole päriselt kadunud, kuid seda kasutatakse vähe. 30.Milline on publiku roll teatris? Kuidas see erinevate teatrikonventsioonide puhul erineb? Publik on etenduse aktiivne kaaslooja. Juba lavastust ette valmistades esindab ja arvestab lavastaja vaataja positsiooni. Etenduse tajumist mõjutatakse tavaliselt kahel moel: publiku paigutuse kaudu lava suhtes ning vaataja taju suunamise kaudu lavastuslike võtetega. Stanislavskiliku teatri vaatajalt oodatakse loole ja tegelasele kaasaelamist ning osavõtlikku samastumist; ta peaks vastu võtma neid emotsioone, mida laval läbi elatakse. Brechti teatri vaataja peaks laval toimuvat jälgima kainel ja kriitilisel pilgul, püüdmata samastuda. Grotowski teatri puhul oli teater kohtumine näitleja ja vaataja vahel, ta vajas vastuvõtlikku vaatajat, kes ei tule teatrisse täitma kultuurilist kohustust, vaid
hakata mängima. Inimene ei taha selle pärast rääkida, et ta teab, et tal abikaasa kuuleb seda juttu. Psühhoteraapilised grupid pannakse juhuslikest inimestest kokku. Kui need teised kuulavad seda kuuma tooli inimest. See on nagu katalüsaator. See võimendab protsessi, see aitab kiiremini kaitsetest läbi murda. Kui inimene istub üksinda psühholoogi, terapeudi juures, siis see on mõnevõrra turvalisem ja mugavam. Teised grupiliikmed ei sekku protsessi, ainult siis kui terapeut palub. Lavastuslike võtetena kasutatakse tihtipeale seda, et inimese ette asetatakse veel üks tühi tool. Kuumal toolil istuval inimesel on parasjagu mingi tööalane konflikt ja ta räägib sellest sellele grupile ja siis terapeut ütleb, et seal istub tema ülemus ja kuulab teda. Siis sa pead ülemusega rääkima, pärast istuma ülemuse toolile ja vastama nagu enda kõnele. Lastakse inimestel mängida erinevaid rolle, tekitatakse dialoog inimese sees. Pole oluline, kas see toimub kujutlustes või
annaabi.ee 
