ENDLA TEATRI NÄITUS ,,SEINAST SEINA. IHU JA HINGEGA" Arvustus Pärnu 2011 Käisin Endla teatris avatud näitusel ,,Seinast seina. Ihu ja hingega". Teatrikuu raames on seal väljas oma maja töötajate looming. Esindatud on 25. isiku teosed - maalid, joonistused, fotod, keraamika ja käsitööesemed. Maalide ja graafikaga osalevad ekspositsioonis näiteks galerist Pusa, peakunstnik Silver Vahtre, lavastusala juht Andrus Jõhvik, näitleja Kaili Viidas ja reklaamitoimetaja Ilona Rääk. Samuti on väljas näiteks näitlejate Karin Tammaru, Piret Laurimaa ja lavastaja Andres Noormetsa tööd. Minu lemmikteoseks kujunes Kaili Viidase pliiatsijoonistus "Hetk vaikusega". Kujutatud oli paljast meest, kes istub kuuvalgel silindril, mis koosneb väikestest väänlevatest kehadest. Pildi meeleolu on mõtlik ja nukker mehe pea on langetatud, käed umber põlvede, ta istub alasti ja üksi
Muusika oli väga omapärane ja erinev Chalice tavapärasest loomingust. Etendus oli väga eriline ja minu teada pole Eestis varem midagi taolist tehtud. Ooperi läbivaks teemaks oli, et kas minna katusele seiklema või püsida kodus. Etenduse lavakujunduses oli palju erinevaid detaile. Laval oli kujutatud maja, siseruume ja katuseid. Lava eest kandsid hoolt: Teet Ehala, Eero Ehala, Reigo Tammjärv, Risto Roosaar, Mihkel Tomberg ning lavastusala juhataja oli Kairi Mändla. Põhuteatri interjöör oli mõnus ja väga hubane. Vahepeal oli küll veidike külm, aga see ei rikkunud elamust. Põhuteater nagu ka nimigi ütleb oli ehitatud põhust, heinalõhna oli tunda saaliski. Mind pani imestama, kui hea akustika seal oli. Esinejate kostüümid olid tänapäevased, pidulikud ja veidi ooperlikud. Kostüümid sobisid etenduse kontekstiga hästi kokku. Kostüümikunstnik oli Jan Tomson. Hannaliisa Uusma kandis etenduses erinevaid kleite
saades niimoodi iseendaks. See nõue sundis dramaturge minema süvitsi psühholoogiasse. Racine ongi kaasaegses mõttes esimene psühholoogilise teatri looja. Sunnitud selleks, kuna kaotanud kõik välised vahendid, hakkas tegelema sisekonfliktidega. Teater oli saavutanud oma arengus mingisuguse tipu laadaplatsilt jõudnud lossi. Racine'i ajal ei olnud veel teatril oma mehhaanikuid, õmblejaid jne. Miks see lavastusala lavastuse juurde siis üldse tekib? Sest teatri lavastusala osa on vajalik, et lahendada lavaruumiprobleemi. Tühja ruumi probleem lavastusala, selle personal, mehhanismid jne peavad täitma selle tühja ruumi probleemi. Näitlejateatris sellist probleemi ei eksisteeri. Näitleja ei mõtle sellises kategoorias nagu terve lava. Tema mänguruum, see ruum mida ta suudab füüsiliselt endaga täita enda ümber. See ruum on tal alati täidetud. Näitleja jaoks teatris ruumiprobleemi ei eksisteeri, ka dramaturgi jaoks
annaabi.ee 
