omanik Louis Leplée. Talle kuulus ööklubi "Le Gerny", mille külastajad olid väga mitmekesise sotsiaalse taustaga. Leplée veenis Piafi enda juures laulma. Oma väikese kasvu ja närvilise olekuga meenutas Édith Lepléele varblast, mille pärast viimane hakkas teda kutsuma La Môme Piafiks ("Väike varblane"). See hüüdnimi saatis Piafi kogu ülejäänud elu ning sai tema esinejanimeks. Leplée õpetas talle lavaloleku põhitõdesid ja käskis Piafil kanda musta kleiti, mis hiljem muutus tema visuaalseks kaubamärgiks. Samuti tegi ta palju reklaami, meelitades niimoodi kohale paljusid kuulsusi, teiste seas ka näitleja Maurice Chevalier'. Ööklubides esinemised viisid 1936. aasta jaanuaris kahe esimese albumini - "Les Momes de la Cloche" ja "L'Étranger", millest viimase kirjutas Marguerite Monnot, kes tegi Piafiga koostööd tema karjääri lõpuni. 6. aprillil 1936 lasti Leplée oma korteris maha
jäävad, läheb Brack Heddale lähedale, liiga lähedale naise jaoks, kes on äsja abiellunud ning kelle enda abikaasa on teises ruumis. Olgugi et Hedda naerab koos assessoriga, on see siiski kohati isegi vastik, et taoline libekeelne mees talle nii lähedale tikub. Veelgi ebameeldivamaks muudavad olukorra Bracki kommentaarid sooviga Heddat tema magamistoa uksepraost piiluda. Terve etenduse vältel tekitab Brack laval olles rahutust ning ebameeldivat õhkkonda, seda väljendavad ka tema lavaloleku ajal klaveril ning seintel mänglev lilla valgus ning kurjakuulutav muusika. Selline muusika oligi justkui ennustamaks, milliseks tegelaseks assessor lõpus kujuneb. Kohati võis Brack mõjuda tavalise tegelasena, ehk isegi veidi naljakana, kuid teda saatev ebameeldiv õhkkond saatis teda kuni lõpuni ning kulmineerus olukorras, mil ta Heddat manipuleerides teda ebasobivast piirkonnast puudutas, lausa haaras.
kokku viiakse. Shakespeare'i "Eksituste komöödia" intriig on rajatud sellele, et äravahetamiseni sarnased kaksikvennad Antipholused ei satu kuni lõpuni üheski stseenis kokku - see tekitab koomilisi segadusi ja pealegi lubab neid rolle mängida ühel näitlejal. 3) Domineerimissuhet ei saa nii ühemõtteliselt määrata. Tavaliselt domineerib tegelane teise (teiste) üle, kui ta esineb enamates konfiguratsioonides. Arvesse tuleb võtta ka lavaloleku aega ja tegelase teksti mahtu. Domineerimissuhted aitavad selgitada jagunemist pea- ja kõrvaltegelasteks, kuid päris ranget sõltuvust siin pole. Vahel ilmub peategelane lavale kunstikavatsuslikult hilja ning ei domineeri konfiguratsioonides (nii ilmub 5-vaatuselise "Tartuffe'i" nimitegelane lavale alles III vaatuses, kui vaataja huvi on viimseni üles kruvitud). Kui analüüsida tähelepanelikult domineerimissuhteid E. Vetemaa "Õhtusöögis viiele" (vt. ka
annaabi.ee 
