Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud. Ta seisab väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu põhiküsimustega, millele pole vastust (1, 348). Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutusta lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. Tegemist on seisunditeatriga, kus inimese sisemine reaalsus tema hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne kehastub lavalistes kujundites. Lugeja-vaataja ülesandeks pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terviklik pilt ning tabada selle tähendus (1, 348). Terminit ,,absurd" kasutatakse mitmete noorte näitekirjanike puhul, kes töötasid Euroopas 1950. aastatel. Nad jagasid oma erilisi arvamusi inimkonna olukorra kohta universumis ning lõid uue draamastiili, et anda edasi oma viha, eesmärgipuudust ja meeleheidet
puudumist. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud, seistes väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu vastuseta põhiküsimustega. Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutustata lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. See on seisunditeater inimese sisemine reaalsus (hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne) kehastub lavalistes kujundeis. Lugeja-vaataja ülesanne pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terve pilt ja tabada selle tähendus, mis reeglina pole ühemõtteliselt sõnastatav. Tänu kaugeleminevatele vormikatsetustele mõjus absurditeater traditsioonilise teatri eitusena ehk antiteatrina. Absurditeater alustas Prantsuse väikelavadel, kuni 1960ndate läbimurdeni.
andma ühe vastuse küsimusele milline. Pierrot' puhul aga kes? mitte milline?. Üldistus inimesest kui üldisest. Sama teeb hiljem Charlie Chaplin. Pierrot' mask etteaimamatu. Koomilise tähtis tunnus oli etteaimamatus ootuste petmise võte. Vaataja ootab üht aga tuleb hoopis midagi muud. Pierrot' sisaldas kõikide commedia dell'arte maskide omadusi. Ühendavaks printsiibiks oli filosoofiline vaade elule. Lavalises mõõtmes andis see talle tohutu lavalise vabaduse. Järelikult oma lavalistes reaktsioonides oli ta täiesti vaba. Publik naudib seda ette, mis tulema hakkab. Kui Pierrot' tuli lavale, siis rahvas hoidis hinge kinni nad ei teadnud mis tulemas oli. Tal olid spontaansed loomingulised aktid. Saavutas publiku lugupidamise, kõik teadsid, et ta ei lase endale loomingulises plaanis jala peale astuda. Legend, et ta suri lõpuks nukrusesse (elu ajal suur publiku naerutaja olnud). Suri oma loome tipul
annaabi.ee 
