Aastaid ei ole Saksa laulja Sandra enam lavalaudadel laulnud, kuid käesoleval suvel 16. juulil astus naine üles Viljandi Retrofestil koos mitmete teiste kuulsate 80-90-ndate värvikate esinejatega, näiteks C.C. Catch, Thomas Anders, Tõnis Mägi ning paljude teistega. Üritus algas kell 19:00, soojendusbändidega, kelle esinemine ei kutsunud lava ette just kuigi palju inimesi. Suurem osa rahvast oli mööda ürituse ala laiali. Aja möödudes, siiski rahvas hakkas kogunema ning Sandra lavaletuleku ajaks oli juba umbes 1000 inimest lava ees. Lauljanna tuli lavale lauluga "Hi! Hi! Hi!". Mind valdas suur ootusärevus ning lootus, et see esinemine tuleb kirjeldamatu, kuid ma pidin pettuma. Laul tuli fonogrammi pealt ning laulja suu ja heli ei läinud kokku. Ka järgmiste laulude ajal ei paranenud mu arvamus. Kõlasid sellised tuntud palad, nagu: "Hiroshima", "Everlasting love", "Johnny wanna live" ning "Maria Magdalena" Laulud iseenesest mulle meeldivad
vähemalt üksmeelt. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes plahvatusega, mõnikord isegi suure plahvatusega, tundus loogiline oodata mingit vormilist sümmeetrilist lahendust. Seetõttu mõjuski "otste kokku tõmbamise" asemel nende lahti harutamine troobina. Varieteetlik lõpplahendus jäi otsekui tühja ruumi rippuma ega puhastanud õhku. Eespool kirjeldatud mõnus ja vaba meeleolu, mis sai alguse kohtumisel heliloojaga, jätkus kogu kontserdi ajal. Muusikute lavaletuleku ajal tekkinud akadeemilisem atmosfäär sumbus naeruturtsatustes kui dirigent kõigi üllatuseks lavalt põgenes ning noodid kaenlas, muhedal ilmel naasis. Publik, keda oli keskeltläbi 200 ringis, elas muusikale kaasa ning unustas traditsioonilised kontserdikülastamise reeglid. Nii näiteks kõlas aplaus peaaegu iga osa järel, lärmakalt avaldati heameelt peale "braavo" ka näiteks "jee" hüüdes. Jämmimine, primitiivsete aktsentidega soolod ja plastiline orkestratsioonidramaatika oli
· Orkestri ülesandeks kangelase tunnete edasiandmine · Juhtteemad -- kajastavad sündmusi, tegelasi, loodusnähtusi Umbes 1850 tutvus Hans von Bülowga -- tulevane jünger, Liszti tütremees 1850 -- ilmus artikkel, kus ta oli nõus Schumanni väidetega: "Mõistus eksib, tunded mitte iialgi." WAGNER - "KUNSTNIK PÖÖRDUB TUNNETE, MITTE MÕISTUSE POOLE. KUI TUNNETELE VASTATAKSE MÕISTUSEGA, SIIS ON SEE MÕISTMATUS." 1861 -- "Tannhäuser" Pariisi laval LAVALETULEKU NÜANSID: etendus sai Pariisis teoks läbi naise kavaluse. Kellegi Austria saadiku abikaasa mõju oh suur Napoleon III-le. Too andis käsu lavastada. Prantsuse ooperi vana nõue oli, et ooperis peab olema efektne ballet, ülejaanu on teisejärguline. Ooper ilma balletita on sama, mis lauija ilma hääleta. Teostele, kus ballet puudus, tuli see juurde lisada. PROBLEEM: Kes peaks "Tannhäuseris" balletti tantsima? Naeruväärne! Lõpuks otsustas Wagner, et balletinumber toimub Veenuse riigis
juhtfiguuriks Shakespeare, kuid antud juhul vene keeles esitatav Shakespeare. Romantism, mille parimaks näiteks vene dramaturgias oli Aleksandr Puskini tragöödia ,,Boriss Godunov", suruti suuremalt jaolt maha range riikliku tsensuuri abil, mis oli isegi karmim kui Preisimaal. Veel tükk aega pärast liberaalse Aleksander III troonile astumist valitsenud politseiriigi mentaliteet sandistas uut dramaturgiat, lükates oluliste uute näidendite lavaletuleku mitme aasta võrra edasi. Üksnes Nikolai I üllatav isiklik poolehoid kindlustas Gogoli komöödia ,,Revident" lavastamise. Kära lavastuse ümber paisus Peterburis niisama suureks kui ,,Hernani" tekitatud furoor Prantsusmaal (romantistide ja klassitsistide kokkupõrge), nii et Gogol pidas vajalikuks riigist lahkuda ega tulnud tagasi enne 1848. aastat. Selle näidendi pärast ja Aleksanrd Gribojedovi
annaabi.ee 
