skandinaavia ristisõdijad. Eestlaste vastast ristisõda kirjeldab 13. sajandi algusest pärit ladinakeelne Henriku Liivimaa kroonika mis sisaldab juba ka eestikeelseid sõnu ja lausekatkeid. Samast, 13. sajandist on teada arvukalt eestikeelseid koha ja isikunimesid: nõnda on aastatel 1219–1220 koostatud maksuloendis, Taani hindamisraamatus kirjas ligi pool tuhat põhjaeesti kohanime. Neist ainult 50 pole enam
Püha müristus! See näib nii absurdsena, et siinkohal meenub masendav dr. Peep Pree Kahvli saatest: "Iga naise juures annab midagi korrigeerida itc" ja okse tuleb peale. Lemmikjututeemaks on metroo (seal veedab ju igaüks suure osa oma päevast). Vahetatakse infot sellest, kui pikk on täpselt kojusõit, millises jaamas ümber istutakse jne. Moes on koguda oma metrooliini nimega nänni. Gaijin-e ja inglise keelt peetakse üldiselt kangesti cooliks. Inglisekeelseid, tihtipeale mõttetuid lausekatkeid topitakse uljalt kuhu aga võimalik. Näiteks: Tokyo tänaval pahaaimamatult patseeriv 10-aastane plika, seljas pusa mis nendib: "Spread Beaver" (Vonneguti radadel: pärani piiber); mudilane kärus, jalas teksad kirjaga "The Power of Punk" ; paljunäinud Austraalia hipist keeleõpetajat shokeeris loosung ta varateismelise õpilase särgil: "Suck and blow is what I know" jne. Seda nooremate vaimustust ei jaga sugugi vanem generatsioon, kellest paljud veeretavad süü riigi
Perioodikale viitamisel kirjutatakse välja autori perekonnanimi, väljaande nimetus, ilmumisaasta ja lehekülg. Tsitaat peab vastama originaalile. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Tsitaati ei panda juurde omapoolseid sõnu ega võeta ka välja autori sõnu. Tsitaadis ei tohi liita üheks erinevatest kohtadest võetud lausekatkeid. Väljajäetavad lauseosad asendatakse mõttepunktidega. Viide märgitakse kohe pärast lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Enamasti ei ole tsitaat pikem kui mõned laused. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis, oma sõnadega. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata. Küll on aga vaja viidata allikale või autorile. Pikemate refereeringute puhul tuleb kohe algul esitada viide allikale, et oleks selge- see pole
Kellegi teise töö või seisukohtade esitamine enda omadena (plagiaat) on keelatud. Plagiaadi ilmnemisel kõrvaldatakse õpilane kaitsmiselt ning tööd hinnatakse “puudulikuga”. Tsitaat vastab täpselt originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui ka eristuskirjade (sõrendused jm) suhtes ning see esitatakse jutumärkides. Tsitaati ei panda sõnu juurde, autori mõtet muutvaid sõnu ei võeta välja. Tsitaadis ei tohi liita üheks lauseks mitmest eri kohast võetud lausekatkeid. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa ehk väljajäetavad (autori arvates liigsed) lauseosad või sõnad asendatakse kaldkriipsude vahel mõttepunktidega (/…/). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis kommenteerivat laadi ümberjutustamine
annaabi.ee 
