laulupidu- viis inimesi kokku ja liitis neid ühise esmärgi nimel. 7. Laulupidu 1869. aastal kroonis Jannsen oma elutööd Eesti ajaloo ühe tähtsündmusega, milleks oli I üldlaulupidu. See pidi olema pühendatud pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale. Laulupidi kujunes suureks üksteiseleidmiseks. Kokku said sajad rahvuslikult meelestatud inimesed kogu malt, need kokkusaamised vimustasid ja rõõmustasid, ning koju sõites kandsid laulupeolised Tartus kogetud vaimustuse laiali üle Eesti. Lauri Vahtre "Eesti ajalugu" gümnaasiumile Ilo kirjastus 2004 lk 158-178 Laulupeo ettevalmistamine nõudis visa ja kannatlikku tööd. Ametliku loa saamine venis kahele aastale. Ka 1868. Aasta ikaldus ja sellele järgnenud näljahäda ei soosinud korraldajaid. Vastukihutust tegid Johann Köler ja Carl Robert Jakobson, pidades laulupidu liig saksikuks ettevõtmiseks.
pidamine. Hurt suhtus sellesse väga tõsiselt, valmistades ette pika ja põhjaliku ettekande, mille esimene pool oli pühendatud üldisematele probleemidele, teine aga rahvusliku liikumise päevaküsimustele. Esialgset teksti kärpis ta omajagu, kuid tugeva vihmasaju tõttu tuli tal kõnet veelgi lühendada. Kõne on ajalukku läinud ,,kolme soovina". Kõnest sai programm kogu rahvuslikule liikumisele. Rahva hulgas tegi kõne Hurda tuntud tegelaseks ja laulupeolised kandsid rahvuslikke aateid laiali üle kogu maa (Palamets, Hillar 1994:21). Avakõne pidas Hurt laulupeo teisel päeval. Alustas ta oma kõne sõnadega:" Armsad Eestivennad! Ausad külalised!" Esimese soovina tahtis ta, et tulu saamise eesmärgil meel ja mõistus tööd teeks ja vaeva näeks (Palamets, Hillar 1994:21).Ta tahtis, et kõik Eestivennad, kes 1819. aastal kingitud priiuse osalised on, ikka ja enam igapäevasest vaimuharimisest osa võtaksid (Laulupeomuuseum).
eestlased peavad rohkem tähelepanu pöörama vaimuharimisele, jääma ka kõrgemasse seisusse jõudes ikka eestlasteks ja rajama endale vähemalt ühe parema kooli. Viimane oli muidugi vihje kavandatavale Aleksandrikoolile. Laulupidu kujunes suureks üksteiseleidmiseks. Kokku said sajad rahvuslikult meelestatud inimesed kogu maalt, need kokkusaamised vaimustasid ja rõõmustasid, ning koju sõites kandsid laulupeolised Tartus kogetud vaimustuse laiali üle Eesti. Seltside asutamise aastad 1870. aastal hakkas "Vanemuisele" ja Tallinnas asustatud "Estoniale" ridamisi olulisi seltse lisanduma. Kõigepealt sai asustamise loa Tartu Eesti Põllumeeste Selts, mille loomist oli eest vedanud väsimatu postipapa Jannsen, kes ka seitsi esimeseks esimeheks valiti. Lühikese vahega järgnesid Pärnu ja Viljandi Põllumeeste Selts. Mõne aasta jooksul läks kõigi nende juhtimine aga C. R
annaabi.ee 
