tähed, mis on küll raskesti märgatavad, kuid olemas, tulised tähed - enneolematus, pime udu - teadmatus, Isikustamine: Rahuga on jookslemas - keel liigub vaikselt rahva seas, ilma halbade kavatsusteta. Kui meri on hüüdmas - Eestimaa on kaitstud võimsa merepiiriga, meri justkui kaitseks emakeelt. igavikku omale otsida - tahe eesti keel igaveseks muuta, mõte on otsimas - lootus leida ideaalsust (jumalat) Metafoor: lauluallikas - meie esivanemad, kes on alusepanijad meie keelele, laulutuul - loomulikul viisil keele edasikandumine, öösekuningas - kuu, ainus valgusallikas pimedal ööl, kuul on hea ülevaade ööelust meie maal ning jälgib seda, inimese vaim - ininkond, eesti rahvas, Võrdlus: kui tasa ojakene (oma ilu tundmata)- meie keel areneb vaikselt, kuid tagasihoidlikult. nii kui pungasta lillekene - värskus, uus algus. Vastandlikkus: Jumalikkuse rõhutamine: taeva kullases tules, taevani tõustes, taeva
ja 19.sajandi piiril. 2. (2.tüdruk) On aasta 1818. Eesti keel, maakeeleks kutsutu, ei tunneta veel oma ilu, kuigi ta nagu rahulik ojake voolab omaette, vaikselt. Selles keeles tohib kõnelda vaid madalates hurtsikutes. Lossides arvatakse, et luulekeeleks suitsutarede keel sobilik ei ole. 3. (1.tüdruk) Aga ometi on keegi, kel on usku eesti keeles varjul olevasse ilusse. See on meie maarahva laulja – Kristjan Jaak Peterson. 4. (1.poiss loeb sosistades) Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? 5. (2.poiss loeb veidi valjemalt) Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? 6. (1.poiss sosistades) Kas siis selle maa keel … Ei või? … Taevani tõustes üles … 7. (2.poiss liigub ettepoole) Kas siis selle maa keel, Mis kui tasa ojake, Oma ilu tundmata … 8. (1. ja 2. poiss koos) Tõuse üles, mu rõõmulaulu Tuline oja. Rõõmuga üles taevani. Ole rõõmus mu meel. 9
Kr. J. Peterson ülistab neis inimmõistust ja -vaimu, sõprust ning armastust. Tema oodides on oluline luule ja luuletaja motiiv. Kristjan Jaak räägib neis retoorilise ülevusega laulja suurest missioonist rahvaste elus. Oma populaarseimas oodis ,,Kuu" loob ta eredate loodusnähtuste abil üleva pildi Eesti maakeelest. Seal kasutab ta värvikaid epiteete, metafoore, kordusi ja mitmeid teisi huvitavaid stiilivõtteid. Kuu Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas Ilusa lõhnaga mirdike Vilusas kaljuorus Ei või õitseda kaunisti: Kas siis meie maa keel, Mis kui tasa ojake 7 Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel
Monument kujutab endast pronksist Kristjan Jaak Petersoni figuuri, paremas käes kepp, vasakus raamat. Hallidest graniitplaatidest alusel on pronksist tekst: ,,Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida?" 4 K. J. Petersoni luulet Laulja Kuu Nii kui vahuse jõe Kas lauluallikas mürisevad lained, külmas põhjatuules mis kalju pealta minu rahva meelesse langevad oru sisse; oma kastet ei vala? nii kui taeva pikne musta pilvede alla Kui siin lumises põhjas hirmsasti kärgatab: ilusa lõhnaga mirdike nõnda on jooksmas laulu vilusas kaljuorus ilus tuline oja ei või õitseda kauniste:
detsembril 1992 ja tegevus jätkus õigusliku järjepidevuse alusel ning 16. juunil 1940 kehtinud ja redigeeritud põhikirja järgi. Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi. Kuu" Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusas haisuga mürdike viluses kaljuorus ei või õitseda kaunisti: kas siis meie maa keel, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, ega toreda häälega, oma rammu tundmata, taeva müristamisega kui meri on hüüdmas; kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?
annaabi.ee 
