laulda ning ooperimaja suursponsor krahv de Chandon (Mikk Saar) saatis ta enda sõbra, laulutunde võtma Gerard Garrieri (Tõnis Mägi) juurde, kes oli senini olnud ooperimaja direktor. Kuid Garrier vallandati ning ooperimaja said endale Charlotte ning tema tuhvlialusest mees Alain Cholet (Andus Vaarik), kes tüdruku ainult abiliseks palkasid. Töötades ooperimajas, laulis tüdruk omaette ja seda kuulis eluaeg sealsamas keldris elanud Erik ehk ooperifantoom (Chalice), kes hakkas neiule laulmistunde andma ja ühtlasi armus temasse. Nende duett ,, Sa oled Muusik" oli lihtsalt nii hingematvalt kaunist, et mulle tekkis kananahk ihule. Midagi nii ilusat ja suurt pole ma kunagi varem kuulnud. Teine duett, mis mulle ääretult meeldis, oli Garriere ja Fantoomi ,,Oled mu õnn". See ilmestas Fantoomi teada saamist, et Garriere on ta isa. Esitus oli tugev, võimas ning nende hääled sobisid imehästi kokku. Fantoom õpetas Christine`i laulma, õigemini täiustas seda professionaalselt
Tema isa, Patrick Boyle oli kaevandaja ja veteran II Maailmasõjas, kes samuti töötas lauljana, tema ema Bridget oli stenografist, kelle pere oli pärit Country Donegalist, Iirimaalt. Boyle oli kõige noorem, oma nelja venna ja viie õe kõrval. Tal oli sündides hapnikupuudus, tulemuseks oli vaimupuue, Boyle on öelnud, et teda noriti koolis koolis nimega ,,Susie Simple". Pärast kooli jätmist, oli ta tööl koka praktikandina. Varajane muusikaline koolitus ja karjäär Boyle võttis laulmistunde ,,Voice choach"'ist (muusika teater). Ta osales Edinburghi Acting (näitlemis) School's (koolis) ja osales Edinburghi Fringe'is. Enne Briti talendisaadet sai ta oma peamised kogemused lauldes kohalikus katoliku kirikus, kohalikkudes koorides ja karaoke esinemistel pubides ja ümber tema küla. Teda on samuti kuuldud mitmeid kordi telesaates ,,My kind of people". Ka on ta kaua osalenud oma kihelkonna kirikute
Venemaale tunginud poolakad, kasutades nende iseloomustamiseks poola tantse, eriti masurkat. (Tegevus toimub 16. sajandi lõpus, 17. sajandi alguses nn. Segasel ajal vene ajaloos.) Kogu Glinka ooper pidi näitama vene rahva suurust ja moraalset üleolekut sissetungijatest. Samas on Glinka ooperi oma muusikastiililt tegelikult väga mõjutatud itaalia ooperist (Glinka käis 1830. aastate algul Itaalias laulmistunde võtmas ja uute ooperitega Bellini, Donizetti) tutvumas, aga publik tunnistas ta kohe ,,õigeks" rahvuslikuks ooperiks. Weberi romantiline ooper ,,Nõidkütt" (esietendus 1821 Berliinis) tabas sakslaste meeleolusid pärast Vabastussõdu Napoleoni vastu, vajadust kinnistada oma rahvuslik identiteet ja seda ka muusikas, kus ooperivallas õukondades valitses itaalia ooper. Zanri poolest on ,,Nõidkütt" tugevasti mõjutatud opéra comique'ist. (NB
annaabi.ee 
