just nimelt koos. 30ndate lõpus sai Holiday endale Youngilt hüüdnime Lady Day, tänu Billie elegantsusele. 1937. aasta kevadel, ta alustas tuuri koos Basiega, olles naistäiend meeslauljale Jimmy Rushingile. See liit kestis alla aasta ja lõpes Billie vallandamisega. Ametlikuks põhjuseks olevat Billie tujukus ja usaldamatus, kuid räägitakse, et varjulised jõud üleval pressimaailmas käskisid seda teha pärast Billie keeldumist laulmast nagu 20ndate bluusi standardile kohane. Vähemalt ajutiselt tuli see Holidayle kasuks, vähem kui kuu aja pärast ta palgati Artie Shaw populaarsesse bändi. See oli esimene juhtum, kus mustnaine esines koos valgetega. Hoolimata bändi pidevast toetusest, esinemiste korraldajad ja raadio sponsorid olid Billie vastu, kuna tema laulmisstiil oli niivõrd ebaharilik. Pärast mitmeid solvanguid Holiday lahkus bändist jälkusega. Kuid jällegi tema otsus osutus kasulikuks, lisa vabadus lubas tal
külmuvad, tundsin minagi lõbu, et uni minu üle võimust võtab. Äkki hakkasid sa laulma. Mis pidin mina õnnetu tegema? Su laul paelus veel enam kui su tants. Tahtsin põgeneda. Võimatu. Olin kinni naelutatud, olin maa külge kinni kasvanud. Mulle näis, et olen põlvist saadik põrandasse vajunud. Ja nii pidin lõpuni paigale jääma. Mu jalad olid kui jäätükid, mu pea hõõgus. Lõpuks halastasid sa minu peale, sa lakkasid laulmast ja kadusid. Pimestava nägemuse kuma, võluva muusika järelkaja kustus aegapidi mu silmist ja kõrvust. Siis vajusin ma aknalauale ja sinna ma jäingi, liikumatu ja oimetu nagu mahatõugatud raidkuju. Õhtukellad äratasid mind üles. Tõusin, põgenesin, kuid paraku oli minus midagi põrmu langenud, mida enam üles ei saanud tõsta, midagi oli minu peale tulnud, mille eest ma enam ära põgeneda ei saanud.» Pärast väikest peatust jätkas ta:
Näis siiski, et vahisõdur, kahtlemata äge katoliiklane, raputas endalt maha selle võlu, sest läbi ukse kostis: «Vaikige ometi, proua. Teie laul on nii kurb nagu mõni «De profundis»! Kui peale lõbu, mida pakub siinne teenistus, peab veel kuulama niisuguseid asju, siis ei kannata küll enam välja.» «Tasa,» ütles selle peale range hääl, millest mileedi tundis ära Feltoni, «millesse te ennast segate, lollpea! Kas teil on kästud takistada seda naist laulmast? Ei. Teil on kästud teda valvata ja teda tulistada, kui ta peaks katsuma põgeneda. Valvake teda ja kui ta põgeneb, siis tapke ta. Kuid ärge muutke ise korraldusi.» Kirjeldamatu rõõm, hetkeline nagu välgusähvatus, helkis mileedi näol ja ta jätkas oma laulu, otsekui poleks ta kuulnudki kahekõnet, millest ta aga silpigi polnud kaotanud. Ta pani oma häälesse kogu võlu ja veetluse, imis deemon sellesse oli talletanud: «Mul osaks saand kannatus, pisarad, valu,
annaabi.ee 
