aga sooritas Eesti ratsavägi 200 kilomeetrise retke, jõudis Väina jõeni ning lõi enamlased välja suuremast osast Lätist. Soomusrongid · Ehitamine algas novembris 1918 Tallinnas Johan Pitka initsiatiivil · Esimesed soomusrongid koosnesid auruvedurist, poollahtisest suurtükiplatvormist, paarist kuulipilduja- ning mõnest meeskonnavagunist · Rongide nö soomuse moodustasid vaid liivaga täidetud kotid või kahekorde laudseina vahele puistatud liiv · Kogu sõja vältel tegutsenud soomusrongid murdsid sageli vastase tagalasse, tekitades seal palju segadust ja paanikat · Vabadussõja kestel kasvas nende arv (6 laia- ja 5 kitsarööpmelit) ning tugevnes nende soomuskaitse ja relvastus Landeswehr'i sõda Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele (landeswehr) ja Saksa sõjaväeüksustele.
eest XXIV - Indrekul ei läinud see öö kuidagi meelest, mõtles sellest pidevalt - ainuke koht, kus ta sai üksi olla, oli vana kuur, kus oli õlgedel maganud, mõtiskles, kuidas maailm jääb aasta-aastalt aina vaesemaks - ükskord, kui Indrek tahtis kuuri minna, kuulis ta seal väikese tüdruku häält, lähemale minnes nägi, kuidas tüdruk istub kirju kass süles ja õpetab talle eluviise, Indrekut nähes põgenes - tütarlaps hakkas läbi laudseina Indrekuga rääkima, rääkis kuidas kogu tema pere teda tunneb - tüdrukul olid jalad haiged, käis karkudega, lootis, et kui suureks saab, teeb Jumal ta jalad terveks, tüdruku nimeks Tiina - Tiina räägib, kuidas emaga iga õhtu koos jumalat paluvad, et ta kord jalad alla saaks, ka tädi palub - Tiinast sai Indreku väike sõber, talle meeldis lapse juttu kuulata - tuli pikne ja müristamine, Tiina kartis, puges Indrekule lähemale, tüdruk ei tahtnud, et välk
Temaga ühes sähvatas välk, millele järgnes raksatus, mis põrutas esimesed harvad, jämedad vihmatibad taevast ründavast pilveservast. Ehmunult karjatasid pääsukesed: ,,Mis teed? Mis teed?" ja Tiina oligi juba Indreku süles. Aga samal silmapilgul kostis naisterahva hääl, mis kutsus Tiinat. ,,See on Molli," sosistas tütarlaps ja puges Indrekule lähemale. ,,Oleme vagased, las ta hüüab." Aga hääl tuli ruttu lähemale ja peatus laudseina taga. ,,Tiina, kus sa oled, et sa ei vasta?" küsis hääl ja kaks silma piilusid läbi prao. ,,Tule koju, vihma hakkab sadama, tule ruttu!" Samal silmapilgul sähvatas välk uuesti ja ühes raksatusega valas vihma kui oavarrest. ,,Tule koju," käskis hääl, ,,ma saan muidu märjaks." ,,Ma ei tule, sest sa kardad," ütles Tiina nüüd. ,,Ma olen Pika süles, tema ei karda. Tule ka siia vihmavarju, tema ei karda sugugi." ,,Aga Tiina!" hüüdis hääl. ,,Kas sul häbi ei ole
et nad annavad jalgadele valu, kui norin lakkab. Niisiis hiilisid nad teineteise kannul kikivarvul ruumi teise otsa. Kui nad olid jõudnud umbes viie sammu kaugusele norskajast, astus Tom kuivanud oksale ja see murdus terava praksatusega. Mees ägas, liigutas end veidi, ja kuuvalgus langes tema näole. See oli Muff Potter. Poiste südamed olid seisatanud ja kehad samuti, kui mees end liigutas, kuid nüüd kadus nende hirm. Nad pugesid kikivarvul läbi lagunenud laudseina välja ja peatusid veidi kaugemal, et lahkumise eel paar sõna vahetada. Pikk kaeblik ulgumine tõusis jälle öisesse õhku. Poisid pöördusid ja nägid koera mõne jala kaugusel sellest köhast, kus lamas Potter; koer oli näoga Potteri poole ja tema nina osutas taevasse. «Oh, heldus, see on tema!» hüüdsid mõlemad poisid nagu ühest suust. «Kuule, Tom, räägitakse, et üks hulkuv koer olevat tulnud ja ulunud kesköö paiku Johnny Milleri maja juu- 74
annaabi.ee 
