Linnust on võimalik külastada alates 1991. aastast. 1991-1997 tegutses endises valitsejamajas Vao muuseum Janis Tobrelutsu eraalgatusel. 1998. aastal valmis torni esimese korruse ekspositsioon koostöös Väike-Maarja Muuseumiga. Stendid tutvustavad torni, mõisa ja ümberkaudsete külade ajalugu. Torn oli aastaid lagunenud ja seda kasutati isegi sigade laudana. Fotod jutustavad linnuse restaureerimisest, mõisahoonete järkjärgulisest valmimisest, elust mõisas ja külades. Pikemat käsitlust leiab mõisa viimaste omanike von Rennenkampffide perekonnalugu. Vitriinidesse on välja pandud täiendavat materjali. Teise korruse sisustamisel on püütud jäljendada ruumi keskaegset ilmet. Keskel on massiivne laud, mida ümbritsevad metsseanahkadega kaetud tugevad toolid
Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum. Kuna suvel viibiti siseruumides võimalikult vähe, tehti suviti pererahvale süüa õues. Toidu valmistamiseks väljaspool eluruume rajati püstkoja sarnane ehitis suveköök. Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Seetõttu olid talupoja aastaring, tähtpäevad ja
Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum. Kuna suvel viibiti siseruumides võimalikult vähe, tehti suviti pererahvale süüa õues. Toidu valmistamiseks väljaspool eluruume rajati püstkoja sarnane ehitis suveköök. Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Seetõttu olid talupoja aastaring, tähtpäevad ja
See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. 19. sajandil olid talu kõrvalhooneteks ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne-Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j
annaabi.ee 
