Tegevus- ehk intentsionaaltreemor, mis ei avaldu rahulolekus, vaid ilmub tahteliste liigutuste korral Lihaste alanenud ehk hüpotoonus Nüstagm ja kõnehäired Suuraju ehk otsaju Inimese suuraju jaguneb kaheks mõhnkehaga ühendatud poolekeraks, mis koosnevad motoorikat juhtivatest põhimiktuumadest, haisteajust ja mantlist Poolkerad moodustavad ca 4 / 5 kogu peaajust Suuraju poolkerade pind liigendub sagarateks ja sagarikeks (lauba-, kiiru-, oimu- ja kuklasagarad) Haisteaju asub laubasagara alumisel küljel (10000 lõhna) Põhimiktuumad ehk koorealused tuumad Asetsevad valgeaine sügavuses vaheaju lähedal Põhimiktuumade hulka kuuluvad: Juttkeha (sabatuum ja läätstuum) Kahvakera Mustaine Talamisealune tuum Põhimiktuumade funktsioonid Moodustavad motokorteksi aferentse süsteemi Eriline tähendus korrapäraste, aeglaste, sujuvate kaasnevate liigutuste sooritamisel Sabatuum ja läätstuuma korik aeglustavad liigutusi, kahvakera ja talamuse
ajupoolkerade koostöö tagamises, nad täidavad ajukoore kõige keerukamaid funktsioone. Primaarne somatosensoorne korteks (PSSK) on organiseeritud vastavalt keha piirkondadele, kust sensoorsed signaalid lähtuvad. Primaarne motokorteks (PMK) on eferentsete signaalide lähteala, millega kontrollitakse motoorikat (lihaste talitlust), eelkõige käelist tegevust. Muud primaarsed alad on: · primaarne visuaalne korteks · primaarne auditoorne korteks · primaarne haistekorteks (laubasagara sisepinnal) · maitseala. Premotokorteks on assotsiatsiooniala, mis kujutab endast motoorsete aktsioonide organiseerimise ja planeerimise peamist keskust. See ala on ühtlasi väga tihedasti seotud liigutusmäluga. Premotokorteksi kahjustuse iseloomulikuks ilminguks on apraksia varem õpitud liigutusvilumuste "unustamine", üldine ebakindlus liikumisel. Nii võib inimene näiteks täielikult kaotada jalgrattasõidu oskuse. Normaalselt talitlevas motokorteksis toimub inimese
3 Järgnevas neuropsühholoogia ajaloos toimus kaks olulist teaduslikust mõtlemises: psüühiliste funktsioonide olemust püüti paremini mõista ning teiselt poolt avastati aju rakuline organisatsiooni tase. III Teadus Marc Dax (1770-1837): Käsikiri kõne lateraliseerumisest. Pierre Paul Broca (1824-1880): 1861 – kaks patsienti „aphemia“ diagnoosiga, mõlemal kahjustus vasaku laubasagara alaosas. Arusaamiseks olulised mõlemad ajupoolkerad. Käelisuse ja kõne lateraalsus pole 1:1 seoses. Arengukontekst – varase epilepsiaga haige, kellel puudusid kõnehäired. Afaasiate eri vormide olemasolu. Teadvuse areng ei ole kumulatiivne. Armand Trousseau (1801-1867): termin „aphasia“. Carl Wernicke (1848-1905): kõnest arusaamine T sin. Sup (1874) (tempiraarne sinister superior – temporaarne oimu vasak ülemine). Santiago Ramon y Cajal (1852-1934):
annaabi.ee 
