Kalevipoeg on töökas ja kasutab jõudu ehitamiseks ning heal eesmärgil. Peale liisuheitmise järel kuningaks saamist hakkab ta maad kündma mitmeid päevi järjest. Ta käib Pihkvast üle Peipsi Järve laudu toomas, eesmärgiga ehitada linn, tahab üle Peipsi järve silda ehitada, mille lõhub siiski ära tugev torm. Soovib hea eesmärgiga enda oskusi ära kasutada, aga ta langetab mõningaid valesid valikuid, mis rikuvad ta plaani, näiteks taob ta ise lauakoorma puruks vaenlaseid rünnates ning peab minema uute laudade järele. Suur osa sündmustikust põhines Kalevipoja rammul ja füüsisel, ning see oli temale nii õnnistus kui ka õnnetus. Enda jõuga sai ta palju korda saata, see oli talle kasuks ehitamisel, enda kaitsmisel ja pikkade vahemaade läbimisel, aga kahjuks olukordades kui kaotas enese üle kontrolli.
Sellepeale punus Tühi hirmuga tuldud teedpidi tagasi. Päike hakkas juba loojuma, ning Kalevipojal hakkas ka väsimus peale tikkuma. Videvikul viskas ta lauad maha lagedale, kullakotid künkaäärde ning istus muru peale, kinnitas natuke keha ning heitis magama. Päikese tõustes tõusis ka Kalevipoeg, kinnitas keha, seadis koorma ning asus koduväravasse teele. Koduväravasse jõudes astus Kalevipojale vastu võõras, kes kohe juttu ajama asus. "Kust Kalevipoeg lauakoorma sai? Võiks neist ehitada linna, olen meister linnalooja." Pikapeale mehed sõbrunesid ning hakkasid linna ehitama. Kalev muretses materiali ning Olevipoeg hakkas linna rajama. Kalevipoeg kandis laudu Peipsi tagant, murdis paasi maapõuest ning kandis kive merekaldalt. Linn ehitati uhke, kust sai koda kuningale, peavarju vanuritele, ning Kalevipoeg kange käega hakkas valda valitsema. Kalevipoeg andis põrgust toodud piigakesed Alevite varju alla, kus Alevite
Juba tüki maad kõndinud, märkas mees Manatarga vanamoori, kes pajupõõsa all istudes ussisõnu lausus. Kalevipoeg õppis ussisõnad pähe ning jätkas siis oma teed. Õhtu hakkas pimenema ning külm mehe ihu karastama, kui Kalevipoeg kaugelt künka tagant suits märkas. Kange mees seadis sammud künka poole. Jõudnud koopani, märkas Kalvite kallis poeg ahelate kütkes rippuvat kaunist katelt, mille ümber kolm meest tuld kohendasid ja leemt segasid. Kalevipoeg astus ligi ja viskas lauakoorma maha. Kõnetas siis mehi ja küsis meestelt pajas keedetava roa kohta. Mehed vastasid, et keeb vaese mehe katel. Kalevipoeg soovinud sellest osa saada. Mehed vastanud, et keedavad sööki nõidadele, tuuslar-taatidele, sortsi poegadele, vihavõttjatele, kadeduse kasvatajatele. Kalevipoeg soovinud minna nende peremehe kotta, et pärida luba söögist osa saada. Paja ümber askeldavad mehed hoiatanud teda, et ta silmad lahti hoiaks ega kodurajalt eksiks.
Seejärel kurat küsis, et kas Kalevipoeg on tema asju põrgust kaasa võtnud. Kalevipoeg sai aru, mis Vanakurat küsib ja vastas pilgates, et vist võttis need asjad kaasa. Lõpuks Kurat küsis, et kas Kalevipoeg tahab temaga tülli minna ja siis Kalevipoeg vastas pilgates jälle , et võib ka , ning järgmine kord tuleb ja teeb kuradi varakambreid tühjendama. Sellepeale tormas Vanatühi minema. Kui videvik jõudis kätte, Kalevipoeg oli väsinud, heitis lauakoorma seljast, istus murule, sõi ja jõi ning ning jäi magama. Uni aga ei tahtnud tulla, kuna tal keerlesid peas mitmed mõtted ja sõnumid, mis ta oli saanud. Näiteks, et Alevipoja avaldused olid tunnistanud selle loo tõeks, et Kalevipoeg oli 7 nädalat nõiakütkes olnud. Lõpuks ta jäi magama. Kalevipoeg ärkas järsku ülesse, kuna tundis, et külje alla oli vesi tekkinud. Tuuletuuslari üks tütretest oli selle vee sinna tekitanud
annaabi.ee 
