Sümptomid köha, rinnavalu, räginad, palavik, külmavärinad. On täheldatud ka farüngiiti. Artriit ja uretriit. Diagnostika. Meningiidi korral esineb bakter liikvoris, kui antibakteriaalset ravi pole alustatud. Tõsise meningokokkinfektsiooni korral on ka veres neid suhteliselt mõnuga. Kasvavad šokolaadiagaril, selektiivsel söötmel; täpne identifikatsioon süsivesikute oksüdatsiooni järgi (glükoos ja maltoos). Preparaadis G- intratsellulaarsed diplokokid. Lateksaglutinatsioon kihnu antigeenide määramiseks ei ole väga kõrge tundlikkusega (kihnu antigeenid). Ravi ja profülaktika. Penitsilliin on esimene valik (on täheldatud üksikuid juhte madala resistentsusega muundunud PBP-ga), ceftriaxone, tsefotaksiim (, klooramfenikool: on ise toksiline, tekib kiiresti resistentsus). Lähedaste kontaktsete profülaktikas rifampin, tseftriaksoon, tsiprofloksatsiin. Vaktsineerimine kapsulaarse struktuuri keerukuse tõttu raskendatud
• ensüümiga – ensüümimmunoloogiline meetod (EIA). Fikseeritakse Ag-AK kompleks spetsiifilise antikehaga ja seejärel lisatakse eelmisele antikehale spetsiifiline antikeha, mis on vastavalt märgistatud. Kompleksis fikseerunud radioaktiivsus määratakse loendajates, ensümaatiline aktiivsus ensüüm-substraadile omases värvusreaktsioonis (spektrofotomeetriga). Lateksaglutinatsioon. On vähem tundlikum kui RIA ja EIA. Väikestele latekspartiklitele on kantud viirusspetsiifilised antikehad, antigeeni lisamisel tekivad nähtavad aglutinaadid. Saab määrata rota- ja adenoviirusi roojas. VIIRUSVASTASTE ANTIKEHADE MÄÄRAMINE PATSIENDI VERESEERUMIS. Western immunoblotting on väärtuslik analüütiline meetod antikehade määramiseks eri viirusvalkude suhtes. Selleks toimub esiteks tuntud viiruse puhastamine, edasi eraldatakse valgud
(Nt reesuskonflikti korral võetakse lootelt verd, kus eraldatakse erütrotsüüdid, mis on kaetud ema antikehadega. Neile lisatakse katselooma anti-antikeha. Tekib aglutinatsioon.) Kaudne aga määrab erütrotsüütide membraani antigeeni vastase antikeha olemasolu uuritavas seerumis. (Nt reesuskonflikti korral võetakse ema seerum, kuhu lisatakse Rh+ erütrotsüüte. Pestakse ära seondumata antikehad. Segule lisatakse katselooma anti-inimese antikehi. Toimub aglutinatsioon.) Lateksaglutinatsioon: pole kõige usaldusväärsem. Immuunfluorestsentsmeetod: põhineb sändvitš- või konkurentsiprintsiibil. Märgistusena kasutatakse fluorestseeruvaid osakesi. Märgistatud antikehad seostuvad antigeeniga, tekib immuunkompleks, mida saab märgistuse tõttu detekteerida. Meetodit saab kasutada erinevate antigeenide või antikehade uurimiseks fluorestsentsmikroskoobis. (Wikipeedia ütles, et enamasti kasutatakse sändvitšprintsiipi immunofluorestsentsmeetodis, et siis esmalt
annaabi.ee 
