puhul kaugemaid esemeid kujutatakse sinakates toonides või ähmasemate piirjoontega. Tegelikkuse illusiooni loomine nõudis teoreetilisi teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistusoskust, et piiritleda vorme ja detaile: läbipaistvaid loore, tikandeid, kangaid, lilli, vilju jne. Algul staatilised ja tihti kolmnurksed kompositsioonid kaldusid 16.saj lõpus suurema keerukuse ja liikuvuse poole. Abstraktse ruumi andis 15 saj edasi ühtlane ja selge valgus. Vormide paremaks edasiandmiseks lasutati küljelt (sageli parempoolsest osast) langevat valgust. Kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate toonide vastandamist. Leonardo da Vinci kasutas esimesena väljendusvahendina sfumaatot, pehmete värvus- ning sujuvate valgus- ja varjuüleminekutega maalimisviisi. 16. sajandil jõuti maalis elulisuse mulje loomiseni. Õpiti edasi andma loomulikke poose, liikumist, mitmesuguseid tundeid. Reness kunstnikud ei taotle mitte niivõrd realismi, kuivõrd
ähmasemate piirjoontega. Tegelikkuse illusiooni loomine nõudis teoreetilisi teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistusoskust, et piiritleda vorme ja detaile: läbipaistvaid loore, tikandeid, kangaid, lilli, vilju jne. Algul staatilised ja tihti kolmnurksed kompositsioonid kaldusid 16.saj lõpus suurema keerukuse ja liikuvuse poole. Abstraktse ruumi andis 15 saj edasi ühtlane ja selge valgus. Vormide paremaks edasiandmiseks lasutati küljelt (sageli parempoolsest osast) langevat valgust. Kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate toonide vastandamist. Leonardo da Vinci kasutas esimesena väljendusvahendina sfumaatot, pehmete värvus- ning sujuvate valgus- ja varjuüleminekutega maalimisviisi. 16. sajandil jõuti maalis elulisuse mulje loomiseni. Õpiti edasi andma loomulikke poose, liikumist, mitmesuguseid tundeid
Biidermeier (sks. Biedermeier 'väikekodanlane'), algselt irooniline nimetus saksa väikekodanluse elustiili ja -hoiaku kohta 1815-48. B. on ampiirstiilist lähtuv, seda lihtsustav tagasihoidlik ruumikujundus ja nägus, funktsionaalne mööbel, mille polstrikattele oli iseloomulik väike lillmuster. Inglise ampiirstiil, ka regendistiil (1800-1830) George IV aegne stiil erineb klassikalisest ampiirstiilist oma lihtsa, elegantse joone poolest. Vahetavahelk lasutati ka hiina ja gooti detaile. Stiili levik seostub Thomas Hope’ga, kes 1807.aastal avaldas raamatu „Household Furniture and Interior Decoration“. Stiili teine kujundaja George Smith avaldas oma interjööri ja kodukujunduse alase teose 1808.aastal. Stiil kaldus 1830.aastate lõpuks historitsismi. HISTORITSISM Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 9
annaabi.ee 
