Põhitegevuseks oli kunst, kuid selle kõrval tegeles ta pidevalt ka ajakirjandusliku tööga, tõlkis ilukirjandust eesti keelde, kirjutas jutte, rahvajuttude töötlusi ja mälestusi ning illustreeris ka lasteraamatuid. Kirjanduse ja kunsti kõrvalt töötas ka Võrus ja Tartus gümnaasiumi joonistusõpetajana, hiljem ka õppejõuna Tartu kunstikoolis ,,Pallas". Ajakirjandus 1900 .aastast alates trükiti temaluuletusi ja jutukesi ajakirjanduses sh Lastelehes. Aastatel 1906-1907 ilmus lasteajakirjas Laste-rõõm, koos Enno ja Söödi loominguga ka Vahtra loomingut. 1910. aastal töötas Viljandi teataja toimetuses. 19141915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja Ronk. 1917. aastal Pealinna Teataja korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil. 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid Töörahva Elu ajalehe rajaja ja toimetaja. Töörahva elu sai alguse 1944.aastal ning praegu ajaleht ikka
Reaalained talle meeltmööda ei olnud, küll aga paistis ta silma oma võimega mahakirjutamises. Spordiga tegeles Kibuspuu vehklemise näol päris palju ning armastas ka fotograafiat. Kõige enam meeldis Kibuspuule pildistada loodust, kuid üle kõige oli siiski joonistamine. Kibuspuu vanemad lootsid, et noorest mehest saaks kunstnik. Eriti seetõttu, et nad kartsid teatriinimeste halva mõju pojale, eriti suure alkoholitarbimise pärast. Tema joonistusi avaldati ka lasteajakirjas Täheke. Kõige enam paistsid kunstikatsetustest silma tema tundliku natuuriga pliiatsiga joonistatud portreed. Tema töödes oli tunda graafiku kätt, analüüsikoskust, ja oskust näha. Urmas läks koos sõprade Raimo Aasa ja Georg Bogatkiniga Lavakunstikateedrisse katsetele ja kuidagi juhtus nii, et kolmest teatrihuvilisest poisist sai sisse vaid üks, Urmas Kibuspuu. Tänu sellele võimalusele sai Kibuspuu oluliselt lennukust juurde. LAVAKUNSTIKATEEDRI VII LEND 1972
R püüdis kõike ühendada uusi filosoofilisi valgustusajstu ideid, sentimentaalse kirjanduse aineid aja hoiakut ning uut kõrgproosalist stiili. Samal aastal, kui R andis välja oma reisiromaani, ilmus ka teine reisiromaan vene kirjanduses ,,Vene reisija ehk rändaja kirjad" Karamzini oma. Nikolai Karamzin (1766 1826) elas üle Paul I aja, suhtles Aleksander I-ga. Ta oli üks autoriteetsemaid vene kirjanikke. Ta alustas oma kirjanduslikku karjääri Novikovi lasteajakirjas. Ta elas massoonide majas Moskvas, oli seega kursis massoonide ideedega. Ühel hetkel tahtis ta olla iseseisev kirjanik. Ta sõitis reisile Euroopasse, külastas Sm, Pr, Sveitsi ja Im-d. Juba see viis teda massoonidest lahku, kuna vabamüürlased olid reisi vastu. Nad arvasid, et välised elamused ei ole noorele inimesele kasulikud, kuna te peab kontsentreeruma oma hingeelule. Reisimine ei olnud nende silmis mingi tõsine tegevus. K arvas teisiti. Ta leidis, et ta
annaabi.ee 
