Kõige moodsamas stiilis on Maarja vespri vaimulikd kontsertaariad soolohäältele ja basso continuo'le. Neis ooperlikult tundelistes lauludes kasutab Monteverdi rikkalikult helisümboolikat, võtet, mis iseloomustab kogu barokiajastu kompositsioonilaadi. Sellised konsertaariad olid mõeldud pigem kammerlikuks esituseks, aga tundeline soolostiil tuli aegamööda ka jumnalateenistuse muusikasse. Näiteks avaldas Monteverdi oma kuulsaima kaebeaaria ,,Lasciate mi morie" elu lõpul ka uue ladinakeelse tekstiga vaimuliku kontserdina. Monteverdi eristas oma kirikumuusikas kahte stiili vana polüfoonilist, uut tundelist ja kontsertlikku. Itaalia Kirikumuusikas eksisteerivad need kõrvuti barokiajastu lõpuni. Katoliku muusika kõige toretsevamat laadi võis kohata Roomas, Bolognas, Viinis ja Salzburgis. Pidulikematel puhkudel kasutati missamuusikas hiigelsuuri kontserkoosseise. Hilisbaroki ajal sai
Eurydike on surnud. Orpheus võtab vastu meeleheitliku otsuse minna allmaailma ja Eurydike sealt tagasi tuua. Ta loodab mahendada Plutoni karmust oma lüüraga. Kui see ei peaks õnnestuma, jääb temagi surnuteriiki, et olla oma armsama läheduses. Karjused ja nümfid kurdavad julma saatuse üle. Kolmas vaatus Lootus saadab Orpheust allilma väravani, ent edasi ta enam tulla ei saa: väravasse on raiutud sõnad "Jätke kogu lootus, kes siia sisenevad" (Lasciate ogni speranza voi ch'entrate). Lootus peab tagasi pöörduma ja Orpheuse maha jätma. Orpheusel ei õnnestu veenda Charonit teda üle vee varjude riiki sõuda - ühelgi elaval ei ole lubatud sinna minna, aga tal läheb korda Charon oma lauluga unne suigutada. Nii pääseb Orpheus allmaailma. Neljas vaatus Proserpina on Orpheuse laulust nii liigutatud, et ta anub Plutoni lasta Eurydike vabaks. Pluton nõustub ühel tingimusel: Orpheus ei tohi tagasiteel maa peale heita Eurydikele ühtki pilku
võllasambas; niisamuti toimitakse teie kitsega; peale selle tuleb teil kolm kuldlõvitaalrit maksta vaimulikule kohtule lunastusmaksu oma tehtud ja ülestunnistatud kuritegude eest, nimelt nõiduse, maagia, patuelu ja Phoebus de Chäteaupers'i tapmise eest. Jumal olgu teie hingele armuline!» «Ah, see on ju unenägu!» sosistas tüdruk. Ta tundis, kuidas karedad käed temast kinni haarasid ja teda ära viisid. IV. LASCIATE OGNI SPERANZA 21 Keskajal oli lõpuni valmisehitatud majast peaaegu pool maa all, pool maa peal. Kui hoone mitte vaialusele polnud ehitatud, nagu Jumalaema kirik, siis olid tolleaegsel lossil, kindlusel või kirikul alati maa-alused ruumid. Katedraalide maapealse löövi all, mis valgusest tulvil oli ja ööd kui päevad orelite ning kellade helinast kajas, asetses ikka mingi maa-alune kirik, madal, pime, salapärane, akendeta ja tumm. Vahel asusid seal ka hauad. Lossi või kindluse
annaabi.ee 
