Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika
Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam. Eestiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel on heledad sooned. Igal tiival on punakas laik. Tiibade siruulatus on 56 cm. Tiibade värvid on sillerdavad ja eredad soomustest koosneva katte tõttu. Maandudes panevad nad alati tiivad kokku. Lapsuliblika valmiku
metsaliik, keda leidub vähe avamaastikul. Enamus liblikaid elab talve üle nukustaadiumis, mõned aga valmikutena. See põhjustabki selle, et nad on ühed esimestest liblikatest kes soojadel kevadpäevadel lendama hakkavad. Tema soontes voolab hemolümf, mis sisaldab suures koguses glütserooli ja see külmub -20 kraadi juures. Inglased arvavad liblika ingliskeelseks nimeks olevat butterfly, sest nende müütide kohaselt võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas. Lapsuliblikat nimetati ka Eestis võiliblikaks, alles teaduslikus pruugis kinnistus see ühe ta sugulasliigi ametlikuks nimeks. Usutakse, et kevadel esimesena nähtud lapsuliblikas on endeks saabuvast võirohkusest. Esimene kollane liblikas söödeti lehmale, et või oleks kollane. Margariinikarva emasliblikad, kelle nägemist tõlgendatakse halva endena ärkavad tavaliselt alles aprilli lõpul ja maikuus ning on kohe valmis paarituma. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane
Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Päikesele hõiskavad vastu paiselehe kuldkollased õied. Ning lendavad esimesed liblikad kollased ja kirjud. Väike koerliblikas ongi see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Liblika tiibade alustoon on oranz, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Päevapaabusilmade tõmmudel tiibadel säravad eredad silmlaigud. Kui esimesena kohata kuldkollast lapsuliblikat, siis arvati, et tuleb kuldne suvi. (lisa 21 pilt liblikatest). Õitsema hakkavad ka varsakabjad. Külmast kevadveest tulevad välja nende õiepungad, need avanevad ja paari kolme päevaga kollendab kogu kaldaäärne madalik. Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel konnakapsaks. Lumikelluke on üks esimesi kevadlilli, keda võib aedades õitsemas näha juba märtsis. See vapper lill ajab
annaabi.ee 
