keha värisema ja tõstis kõik kehakarvad püsti. Läbi tuisu ja raagus põõsaste silmas ta äkki kaht hõõguvat silma. Hunt, mõtles Jaak ehmunult ja esimese hooga püüdis ta hakata puu otsa ronima. Meeleheitlikult haaras ta esimese lähedaloleva oksa järgi aga see murdus käes nagu õhuke pilbas. Puu alla prantsatades jäi ta õudusega vaatama talle üha lähemale nihkuvast silmapaari. Midagi mõtlemata viskas ta paaniliselt hõõguva silmapaari poole lõmmis tordi. Õhus laperdades lendas tort vaevu esimese põõsani. Mõistes oma vastupanu haledust sirutas Jaak käe veinipudeli järgil, et sellega anda tugevam hoop. Kuid ta märkas, et need silmad ei jõllitagi teda enam nii pingsalt. Ettevaatlikult lähenes hunt lõmmis tordile, heitis tänuliku pilgu veel Jaagule, rebis tordikarbi tükkideks ja hakkas õgima. Siis tundis ka Jaak hundis ära naaberküla Saare Talu vanaaasta õhtust saadik kadunud hundikoera. Kuuldavasti oli koer põgenenud
kuna algas märg hooaeg, on põhja elevandid kõige haavatavamad salaküttimisele. Kakskümmend kolm Mai Kella viieks oldi õhus, et viia läbi õhuline toetus rihmastamise operatsioonile. Bertrand, Henrik, Dolmia ja grupp valvureid läksid jala. Ühendust hoiti raadioteel. Fay juhatas jalamehed ühe elevandi grupini. Need olid kõik isased. Fay juhatas nad teise grupini, kus olid emased. Minutid hiljem oli suur emane oma põlvedel, laperdades oma kõrvu. Ta poeg oli ta kõrval. Henrik lükkas poja eemale, kuna ta ründas ja kaitses oma ema. Varsti teavitas Henrik, et rihm 6043 on küljes. Elevant nimetati Annieks. Kiikudes edasi-tagasi, upitas Annie end neljale jalale ja seisis rahulikult, end kogudes. Pojast polnud jälgegi. Siis hakkas Annie lõunasse kõndima. Samal ajal olid ülejäänud elevandid põgenenud kahte suurde karja. Järgmise tunni jooksul leidis Annie kohe tee esimese karjani, siis läks linnulennult üle teise
dublette ja töötlemata kirjandust. Saadi laoruumid Tiigi tn. Ühiselamusse, kus polnud sugugi turvaline, sest kord murti sinna sisse ja vandaalitseti raamatutega, kord aga sadas vesi raamatutele veevärgi rikke tõttu. Siis tabas raamatukogu liftirike, mis oluliselt raskendas raamatute kolimist. Sõstsikov aga kiirustas. 1947.a. septembrist on Kaja Noodlal masendav mälestus, kui ta sattus raamatute sajule peale. Raamatud langesid lehtede laperdades IV korruselt alla ja kukkusid põrandale, kuidas juhtus. Raamatukoguhoidjad korjasid sealt neid surnumatjate nägudega. Küsimusele vastati poolihääli, et spetsfondi juhataja tühjendab endale ruume.. Glavliti volinik andis aega ruumide vabastamiseks 15.oktoobrini, vastasel korral ähvardas raamatukogu sulgeda. Weltmanni ja ülikooli juhtkonna vahel muutusid suhted pingeliseks ja närviliseks. Raamatukogu ei saanud enam üliõpilaste hulgast abitööjõudu ega autotki. Glavliti
annaabi.ee 
