Achilleuse monoloog Monoloog toimub peale mürgise noole pihta saamist. Ta on heitnud puu alla ja annab aru enda mõõdunud elule. Seda see moirad tahtisgi, et ma langeksin siin trooja all. Kalchat just kui ka käskis mul minna siia oma ennustusega. Oleks pidanud kohe eemale hoidma õukonnas ega häältki tegema. Kuid ega ma ei saanud ju kui Deidameiasd mööda vaadata. Ta ilus välimus ja ilus elu. See kõik oleks võinud nii jääda kui odysseus ei oleks tulnud. Kuidas ma sain lõksu langeda nii lihtsalt ja neid relvi imetleda. Sealt peale hakkasgi kõik halvemaks minema. Algus ei uskunud ma seda. Uskusin et elule tuleb ainult natuke põnevust
Mu okstesse teeksid pesa linnud ja ma jälgiksin, kuidas linnupojad suuremaks sirguvad ja lendama õpivad. Ilmad läheksid siis aina soojemaks, kuni linnud oma pesast jälle lahkuksid ja jõuaks kätte suvi. Suvel taaskord ma jälgiksin pargis mängivaid lapsi ja meenutaksin eelmist aastat. Mu juurde tuleks jälle noorpaar ja nad vaataksid minu tüvesse kraabitud nimesid ja naeraksid õnnest. Kõik see juhtuks aastast aastasse, kuni minust saaks lõpuks vana puu ja ma maha langeksin. Siis ma meenutaksin kõiki neid sündmuseid ja sureksin ühe õnneliku vana puuna, kes oleks näinud rõõmsaid lapsi ja noorpaare. Kui ma vedelesin seal maas mu juurde ilmuksid kaks vana inimest ja taaskord vaataksid nimesid puu tüves. Mu toel istuksid mitte enam väga noor seltskond ja nad justustaksid sellest, kuidas nad kunagi siin mänguväljakul mängisid ja just selle puu otsa ronisid. Need sündmused leiaksid aset ainult siis kui ma oleksin puu...
kui lilleõit su kalmu peale säen. Võin oma palveid veelkord üle anda, on hingedele selleks jäetud päev. Kord enda ma päriseks ära annan (K. Merilaas) 9 Kord enda ma päriseks ära annan: mu süda saab mullaks kui muinasjutus, ja minu hinge siis kuu peale kannab tuul sügisöises pilvede rutus. Siis täiesti endast saan vabaks. Ma tahan nii olla, et ma midagi ei tahaks, et langeksin tolmuna teele maha, et muutuksin tuules tuiskavaks tuhaks. Ühel hetkel Ühel hetkel ma enam ei taha. Ühel hetkel ma enam ei tule. Jään meelega ruttajaist maha ja enda sees kustutan tule. Leian pimedas tundmatu urka, kuhu ulmadki ligi ei tule. Enne veel, kui lusika nurka, viskan paberi sinna ja sule. See hetk pole hea ega paha, 10
» «Ma mõistan nüüd: teie samme tiivustas kuum igatsus armsa isa ja -- vahest pisut ka kena junkur Hansu järele ---» «Härra Gabriel!!» Agnese häälest kõlas nii palju äkilist, õiglast meelehärdust välja, et Gabrieli süda --imelik küll! -- kohe rõõmu pärast hüppama hakkas. «Kas saapad ei hõõrunud?» õhkas ta silmakirjaliku nukrusega. «Mu jalad on praegu nii tuimad, et valu ei võigi tunda.» «Vaene, vaene preili! Mis peame nüüd peale hakkama? Ma langeksin igavese nuhtluse alla, kui teie homme hommikul liigväsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks või -- taevas hoidku seda tulemast! -- koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus võib see õnnetu tee- 311 reis, mis nüüd paraku veel pikemaks ähvardab venida, teie meelest olla.» «Ei sugugi!» tõendas Agnes ilma mõtlemata. «Ma ei ole vist iialgi rõõmsam ja -- rahulikum olnud.» Selle peale ei teadnud Gabriel muud midagi vastata, kui kummardas äkilises liigutuses,
Ma tahaksin, et teie minu vastu enam vastumeelsust ei tunneks. Kui mees naist armastab, kas see on siis tema süü? Oh, mu jumal! Kuidas? Teie ei anna mulle siis iialgi andeks? Kas te mind igavesti mõtlete vihata? Tähendab, lõpp kõigele? See teebki mind halvaks, iseeneselegi vastikuks! Te ei vaata mulle otsagi! Teie mõtlete võib-olla sellal hoopis millestki muust, kui mina siin teie ees püsti seisan ja värisen meie kahe igaviku piiril! Kõigepealt ärge mulle ohvitserist kõnelge! Ma langeksin teie ette põrmu, suudleksin mitte teie jalgu, sest seda teie ei lubaks, vaid maad teie jalge all; nuuksuksin kui laps, kisuksin oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid; kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu vastu olete kuri! Oh, milline saatus!» Ta peitis pea käte vahele
annaabi.ee 
