Veevärki eeslinnades algul polnud. Vett saadi õuel asuvaist pumbakaevudest, joogivesi tuli osta veevedajatelt või tuua kesklinna veevõtukohtadest. 1890. aastail hakati veevärki ka eeslinnadesse paigaldama. 1915. aastaks jõudis see peaaegu kõigisse linnajagudesse. Töölisrajoonides ühendati veevõrku ainult õuel asuv pesuköök, vähestes majades toodi kraan ka alumise korruse koridori. Kanalisatsioonivõrguga ühendati eeslinnades üksnes õuel asuv lampkast. Enne seda oli must vesi viidud õuenurka solgiauku. Siseviimistluselt olid tööstusasulate tööliskorterid üsna sarnased: tubade lagi altpoolt laudadega üle löömata, seinad krohvitud ja lubjatud, põrandad värvimata. Üldiseks muutusid tapeetimine ja põrandate värvimine alles 1920. aastail. Elamuruume valgustas pimedal ajal petrooleumlamp. Elektrivalguse said tööstusasulate korterid enamast esimese maailmasõja paiku. Korterite sisustus
"taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist. Uusehitised valmisid esialgu uhkeldavas stalinistlikus stiilis. (Ibid.) Rõhuv enamus linnarahvast elas aga mugavusteta puust üürimajades, mis suuremas osas pärinesid tsaariajast, osalt ka iseseisvusjast. Paremal juhul oli olemas veevarustus, halvemal juhul toodi vett pangega kaevust. Reeglina aga polnud majja ulatuvat kanalisatsiooni, välja arvatud Tallinnas. Reovee jaoks oli õuel lampkast, pesu pesti pesuköögis, ja kui korterite arv polnud liiga suur, siis oli igal perenaisel veel endise peremehe poolt ette nähtud pesupali. Seep oli hinnaline, osalt keedeti seda ka ise. Linlase sõjaaegade tüüpiline probleem- küttepuud- kummitas ka sõja järel. Puude kokkuhoiuks seati mõnes peres tuppa üles väike raudahi. Mööbel ja tarberiistad jms. olid kõik endised, sest uusi polnud kuigivõrd saada ning nende ostmiseks või vahetamiseks puudusid võimalused
Pingi kõrval põrandal oli solgiämber (Mäsak 1981). Puitasumite ühendamisel veevärgiga asetses veevõtukoht tihti tänaval, õue peal pesuköögis või paremal juhul oli kraan ühiskoridoris. Seega tuli vett endiselt sageli õuest ämbriga tuua. Ulatuslikumalt hakati kortereid varustama veega pärast 1920-ndaid. Esialgu oli vaid voolav külm vesi. Enamiku töölisrajoonide üürimaju ühendas kanalisatsioonivõrguga õuel tagaukse läheduses asuva solgirestiga lampkast. Varem pidid elanikud oma musta vee õue, elamust võimalikult kaugele kaevatud solgiauku kandma. Tänapäevane elustandard eeldab vee ja kanalisatsiooni olemasolu igas korteris. Vanemad veetorud olid tsingitud või tsinkimata terastorudest. Tsingitud terastorudest sooja tarbevee süsteemi tööiga on 20 aasta piires, mistõttu on niisuguse süsteemi renoveerimine väga aktuaalne probleem. Tsinkimata terastorude kasutamine halvendab
annaabi.ee 
