Virgiinia kadakast (Juniperus virginiana) ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu. Juurestik Kadaka juurestik on paikneb maapinna lähedal, mükoriisaga (seenjuur). Paljunemine Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse erinevaid vorme). Kasvukoht Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos võib teda harva kohata. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuigi tundlik külmade tuulte suhtes. Koht ökosüsteemis Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb.Puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.
Kasvab peaaegu terves Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Liiv- ja loomuldadel kasvavates männikutes on tüüpiline alusmetsataim (Laas, 1967). 11 4.3. Kasvutingimused Harilik kadakas kasvab alumises puurindes või põõsarindes. Kadakat leidub paljudes kooslustes. Harva esineb salumetsas, laanemetsas, lammimetsas ning madalsoos ja siirdesoos. Kasvab nii kuivadel liivastel pinnastel kui ka soostunud turbarabades, varjulistes männi- ja kuusemetsades ning lagedatel loopealsetel. Eelistab parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Hea külmataluvusega ning ainult karmidel talvedel on esinenud külmakahjustusi (Laas, 1967). 4.4. Koht ökosüsteemis Kadakamarjad on toiduks paljudele lindudele (nt kadakatäksile, põõsalindudele ja
puhkevad mai algul. Emaskäbid moodustuvad lühivõrsetel, sügisel sarnanevad rohelisele pungale. Kevadel arenevad neist peale viljastumist rohelised marikäbid. Teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks. Viljaliha on pruunikasroheline ja sisaldab 1-3 kõva kestaga seemet. Viljakandvus on suurem kui puud kasvavad täisvalguses. 6. Kasvunõuded: Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuid tundlik külmade tuulte suhtes. Juurestik on pinnapealne, kuid tugev. Juurtel esineb mükoriisa. 7. Kasutus: Puit sobib nikerdamiseks, treimistöödeks. Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli
Ajaloolase Heinrich Prantsu teateil töötas 18. sajandi lõpul Makõ veskis mõisa vasekoda, kus veejõul taoti vaskriistu, esijoones viinakodade katlaid, torusid jm vajalikku ümbruskonna mõisatele. Edasi viib rada umbes 300 meetri kaugusel asuva Makõ müürini. Kallas on seal 21 meetrit kõrge, paljandi kõrgus aga 16 meetrit. Kohe paljandi all on telkimisvõimalus. Rada laskub alla oru põhja ja jätkub piki jõekallast lammimetsas, millele on iseloomulikud puid põimivad humalad. Edasi jõuab külavaheteed pidi Tiisleri veskini, mis ehitati 1920. aastal. Tiisleri veski juures suubub Piusasse oja, mis kunagi tähistas Võrumaa ja Petserimaa piiri. Sealt jätkub rada külavaheteed mööda Jõksi küla suunas. Umbes 2 kilomeetri pikkuse matka järel jõuab Kalmetumäe (Kääpamäe) paljandi juurde, mis on 14 m kõrge ning kuhu kaldaallikad on uuristanud ulatuslikke koopaid
lõunaosas. Aafrikas on ta samuti üldlevinud. Eestis on ta tavaline rändlind. Ei ole kaitsealune liik. 55 Kägu talvitub Aafrikas, Araabia poolsaare lõunaosas, Indias, Sri Lankal, Indohiinas ja Lõuna-Hiinas ning Sunda saartel. Aafrikas pesitsevad käod on paigalinnud või osalt hulgulinnud. Kägu on väga plastiline liik. Ta võib elada metsas, metsatundras, metsastepis, stepis, isegi kõrbe servas, lammimetsas, parkides, aedades, äärelinnas ja kuni 3 km kõrgusel mägedes. Kägu leiab toitu peamiselt puudelt ja põõsastelt, harvem õhust. Maapinnal otsib ta toitu haruharva, sest lühikeste jalgade tõttu on ta vilets kõndija. Kõige suurem tähtsus toidus on karvastel liblikaröövikutel[3]. Röövikud on tavaliselt taimekahjurid, aga enamik linde neid ei söö, sest röövikud on selleks liiga suured ja karvased. Röövikute hävitamisega toob kägu loodusele kasu. Kägu ei ehita ise pesa
annaabi.ee 
