Pikamaaline transport viib aga energiaheina omahinna ülearu kõrgeks. Keskkonnamõjud · Energiaheina kasvatamine on positiivse mõjuga keskkonnale Eestis läbiviidud uuringud on tõestanud, et mitmeaastaste heintaimede kasvatamise tagajärjel suureneb mulla huumusvaru 1 t/ha aastas. Mullaviljakus suureneb kõige enam mineraal- ja orgaaniliste väetiste kooskasutamisel. · Energiaheina kasvatamine luha- ja lammialadel koos regulaarse niitmisega väldib nende kinnikasvamist ning loob soodsad tingimused avamaa lindude pesitsemiseks. · Päideroog on madala tuhasisaldusega (ca 4%), seetõttu on põletamisel tekkivate jäätmete kogus suhteliselt tagasihoidlik. Tekkiv tuhk on lihtsalt kasutatav põldude väetamiseks. Energiaheina viljelemine Eestis · Energiaheina kasvatamiseks on Eestis piisavalt sobilikke maid, eelkõige luha- ja lammialad, ajutiselt liigniisked rohumaad jne.
veere1ziimi tüüpi: 1) läbiuhtumise tüüpi veereziim- sademed dumma sumarum (aasta sademed) ületavad aurumist, selle tulemusena see ülejääk vesi nõrgub mullast läbi põhjavette. Ka Eesti kuulub territoriaalselt sellesse piirkonda, kõige suurem läbiuhtumine toimub sügisel ja kevadel. Siin Eesti oludes omakorda eristatakse terve rida alltüüpe, mille aluseks on veega toitumise iseloom, näiteks allikalin etoitumine (surveline toitumine), lammialadel on aga üleujutumistoitumine. Võib oll aka puhtalt atmosfäärse toitumisega (kõrge raba, mineraalmuld on madalal, turba lasund on tüse, see raba on käsn, mis hoiab vett kinni, põhjaveest ei tõuse turbasse midagi, vesi tuleb kõik atmosfäärist), madalsoos on põhjaveetoitumine. 2) mitteläbiuhtumistüüpi veereziim- stepis, kõrbes. Alttuleva vee horisondi ja ülevalt allapoole jõudva vee horisondi vahele jääb surnud tsoon, kus vett pole üldse
märjad metsad, millest ligikaudu pooled on kuivendatud alates 19. sajandist. Mõned kuivendatud soometsa kujunevad mitmekesisteks elupaikadeks, kuid kui kuivendussüsteem enam ei toimi, arenevad nad kiiresti tagasi soometsadeks. Seetõttu hinnatakse nende looduskaitselist väärtust tagasihoidlikuks. Prioriteetsed elupaigatüübid kaitse alla võtmiseks Eesti 27 ohustatud ja haruldase metsakoosluste loend sisaldab peamiselt laialehiseid kooslusi loo- ja lammialadel, salumetsi ja soometsi (11, 12; lisa X). Eestis on laialehised metsad oma levila põhjapiiril ning viljakamate muldade puistud on enamasti põldudeks raadatud. Suured loodusmetsade alad on kuivendatud ja seetõttu muutunud haruldasteks. Laialehised kooslused nagu tamme (Quercus robur), pärna (Tilia cordata), vahtra (Acer platanoides), jalaka (Ulmus glabra) ja saare (Fraxinus excelsior) puistud, põlismetsad
kaldavalle, milles orgaanilise ainese poolest rikkamad settekihid vahelduvad vaesematega. Lammimetsade ökoloogiline seisund, liigiline koosseis ja struktuur olenevad lammiterrassil paiknemise kohast. Kaldavallidel kasvavate metsade puurinne koosneb laialehistest liikidest. Põõsarinne on liigirikas, puutüvede ja põõsaste ümber keerduvad sageli humala väädid. Jõest kaugemal, kaldavallide taga madalamatel lammialadel paiknevad lammi-lodumetsad, mis nii valitseva puuliigi (sanglepp) kui ka alustaimestu poolest sarnanevad tavaliste lodumetsadega. Soostuvate metsade klass Soostuvad metsad kasvavad tasase või nõgusa pinnamoega aladel, kus mulla turbahorisondi tüsedus ei ületa 30 cm. Nende hulka kuuluvad soovikumetsad ja rabastuvad metsad. Soovikumetsade ökoloogilised tingimused sõltuvad eelkõige põhjavee tasemest, selle liikuvusest ja taimedele vajalike toiteainetega rikastatusest
annaabi.ee 
