Miks olid Vargamäe naistel aina silmad vees? Põhjuseid nukrutsemiseks oli Vargamäe naistel väga palju. Sellel ajal kus raamatus tegevus toimus, suhtuti naistesse hoopis teistmoodi, kui naistesse suhtutakse tänapäeval. Tihti oli olukordi, kus Vargamäe naistel polnud midagi muud enda lohutuseks teha kui nutta. Äärmiselt traagilised olid ka laste surmad, mis põhjustasid palju südamevalu. Krõõt oli vaiksem naine, kes oli pigem endassetõmbunud. Kuid eks ka temal olid silmad vees, olgu siis Eespere ujutanud põllumaa tõttu või meeletu koormuse peale, mis ta kannatama pidi. Krõõt oli tugev isiksus, kes käis põllu peal abis enda perel ja saunarahval, kuigi ise kandis samal ajal last enda kõhus. Surres palus ta sauna Maril enda laste eest hoolitseda, sest ta teadis, et Mari on üks tugevamaid noorikuid kodukandis. Mari oli alguses õnnelik ja rõõmsameelne Vargamäe talutüdruk, kes eriti suurt muret ei tundnud. Kui ta sai päriselt ...
Samuti pidi ta hoolitsema oma vanamehe eest, kes ka rügas mõlemale peremehele. Nad olid pidanud oma lapsed matma juba üsna nende nooruses. Kuid tööde rügamise kõrvalt jäi saunanaisel aega ka muudeks tegevusteks, meelis tegevus oli keelepeks, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas. Ta sai ka korduvalt oma vanamehe käest pragada selle eest ning peksu, kuid ei see tema lõugu kinni suutnud hoida. Oru Pearu naise- ,,lambasihvri" elu oli mõnevõrra kergem kui teistel Vargamäe naistel. Tema ei pidanud rügama päevad-ööd põllul tööd teha, sest Pearu ei tapnud teda tööga. Tema kohustus oli kasvatada lapsi ning kodu hoida. Vahest olid Pearu antud korraldused ka Pearule endile konti mööda , kuid puhtalt võimu näitamiseks, sundis ta ,,lambasihvrit" neid tegema. Oru Pearu oli keevalise loomuga ning kange viinanina, pidi ,,lambasihver" kaitsma omi lapsi Pearu peksu eest, ta lasi end ise peksta selle asemel
käis heina tegemas. Andres tegi põlluöid, ehitas ja kaevas. Tütarde sünd mõjus suhtele halvasti. Andres süüdistas Krõõta. Peale Krõõda kaotamist tunneb Andres ennast süüdi. Krõõt oli Vargamäe päike, sest kui ta veel elas oli Vargamäel veel lootust ja ka armastust. Mari peamine mure oli see, et mida inimesed arvavad, kui tema ja Andres nii vara koos hakkavad elama. Teda tegi kurvameelseks lorilaul. Noorena oli Mari rõõmsameelne, kuid perenaisena kurvameelne. Pearu ja Lambasihvri abielu müritas alkohol. Mis puudutas Liisit ja Joosepit, siis pidid nad kohtuma salaja. Algul olid nende suhte vastu nii Pearu kui Andres. Hiljem Pearu leidis, et Liisis on Krõõda verd ning Andres, et kui Joosep peremeheks saab, on hõlpsam elada. Mareti elukaaslase valikus oli Andrese seisukoht selline, et peaasi, et Maret vanatüdrukuks ei jää. Vargamäelased ei leidnud õnne, sest nad rabasid tuleviku nimel, tulevase õnne nimel, samas kui õnn oli nende nina ees
üsna varajases eas hauda panema. Kuna ta elas saunas, siis pidi ta oma ulualuse eest pererahvaile tööd rügama, olgu Mäel või Orul. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda. Kõige lõpuks tuleks rääkida "lambasihvrist". Oru Pearu naise elu oli vast Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi. Töö võrra oli tema elu küll kergem, aga oma keevalise mehe tõttu polnud "lambasihvri" igapäevane elu teps mitte kerge. Tihti pidi ta enda peale tõmbama joobnud mehest tuleneva viha. Kaitstes lapsi peksu eest, lasi Oru perenaine end peksta, et aga mees rahuneks. Samuti pidi Pearu naine väga palju muretsema. Tihti veetis ju Pearu nädalapäevad kõrtsis. Kuna sagedasti tahtis Pearu naisele näidata oma vägevust, siis pidi naine teda teenindama ja tegema selliseid asju, millega Pearu ise oleks väga edukalt toime tulnud.
annaabi.ee 
