aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer. Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.
ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris oma koeratõug on ajukoer Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine)
Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer. Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von
sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga : Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga. Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri. Aretus jäi peale sõda soiku. Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer - Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 20. sajandi 30. aastatel, mil meil keelati jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat
22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tustandardi. Kige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer. Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tu inspektoriks ja vahendajaks kigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure hinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil li ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben
annaabi.ee 
