ka soul. Funk on afroameerika tantsumuusika, milles on esiplaanil rütm. Harmoonia ja meloodia on vähemtähtsad. Rütm on punkteeritud, palju kasutatakse sünkoope. Rütmilistele kitarri- vaskpilli- ja bassikäikudele lisanub gospellik laulustiil. Basskitarri osatähtsus on tavatult suur, lähenedes juba soolokitarri omale. 12 Tüüpiline on sünkopeeritud löökpillilik heli, mida tekitatakse sõrmedega keeltele laksutades. Rütmikitarr mängib lühikesi bluusilike käike. Vaskpillide käigud on kiiremad kui soulis, olles lühikesed ja särtsakad. Lugude aluseks on sageli lihtne ja lühike motiiv, mida korratakse kogu loo vältel. Funk muusika esitajate hulgas on rohkem ansambleid kui soliste. Tuntuimad esitajad on Earth Wind and Fire, Tower of Power, The Commodores, solistidest James Brown ja George Clinton. (Skuin jt 2007 lk 162) 2.9 Reggae Raggae tekkis Jamaica saarel 1960. aastatel
Vanaisa palus ka andeks, et nii lolli asja peale pidi langema ja lapselast ei näinudki kuid Leemet lohutas teades, et kord pidi kõik lõppema. Siis tulid raudmehed ja viisid vanaisa põranda sarnase puust ehitsele kus talle sai osaks ropp piinamine raudmeeste irvituste küttuseks. Korraks aga rihm mis talle suhu oli pandud murdus ja ta hammustas oma piinajat jalga, teised rraudmehed üritasid appii tulla aga piinaja oli surnud ning vanaisa sisises nagu pöörane ja laksutades igas suunas oma lõugu kuni üks raudmees lähenes ja talt pea mõõgaga maha raius. Siis oli Leemeti käes kord, ta kinnitati samamoodi põranda külge ja oldi valmis ka talle nuga selgalööma ja sees ringi roima kuid siis juhtus midagi huvitavat- nimelt hakkasid kõik raudmehed ja mungad liikuma kindlal sammul kuid vastutahtmist merre. Nad ei suutnud oma keha kontrollida ja küll sõdurid üritasid oma ülakeha, kaela ja pead liigutada maa poole merest kuid tulemusteta
Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge. Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal. «Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma.
annaabi.ee 
