See aga ei tähenda, et väikesel inimesel olulist rolli ei oleks. Pigem olla väike, aga siiski olla keegi eriline kui suur ja võlts. "Väike suur on narrusest narremgi," ütleb Liiv oma mõttetera lõpetuseks. Selle asemel, et väärtustada seda, kes ollakse, ning anda endast kõik, üritavad inimesed iga hinna eest olla suuremad ja tähtsamad, pääsedes nii loorberitele puhkama. Selle ränga vaeva juures jäädakse tihti aga hoopis tühiseks ning lakatakse olemast funktsioneeriv inimene. Liivi luuletuses "Kes meeldida tahab", leiab read: Kes meeldida tahab, peab roomama, "jah" üteldes "ei" mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja- tänama! See väljendab selgelt, kuidas inimesed on valmis pugemiseks ka oma hinge müüma ning nii tähtsamaks saama
Kõik on tahtnud saada maailma parimaks: maailmakuulsaks näiteljaks, üle maailma tuntud füüsikuks, uusi seadusi avastada bioloogias, sportlaseks, kes võidab olümpiakulla. Miks siis nüüd on unistused niivõrd mandunud, et paljud meist ei julge enam ülikoolilegi mõelda? On siis tõesti kunagised elu ideaalid tunnistatud puhtaks lapsikuseks? Miks on kõik helged mõtted lootusetult maha maetud? Kas me tõesti hakkame vananema juba enne, kui meie kohta lakatakse ütlemast ,, lapsed" ? Ainult lapsed teavad, mida nad ostivad. Nagu väiksel printsil oli oma imetilluke plaanet, on ka lastel oma pisike maailm, millest väljaspool laiutab tundmatus. Lapsepõlve meenutades tundus kõik nii lihtne ja selge. Polnud vajadust lanegtada raskeid otsuseid, kuna elus polnud veel keerulisi valikuid. Mitu kuud enne sünnipäeva tekkis mul alati suur ootusärevus ja ööd enne tähtsat päeva olid sageli unetud. Nii suur oli ootus ihaldatud
Uuritavad ei tea tema tegevuse ja isiku kohta midagi. Ühest küljest on sellist uurimust raske teostada, teisest küljest on aga probleemiks see, uurija läheb probleemi sedavõrd sisse, et see hakkab mõjutama uurimise objektiivsust ja selle interpreteerimist. Selle objektiivsust võidakse nt kontrollida teiste meetodite abil. 2) Teatakse vaatleja tegevuse kohta. Nt kui on tegemist küllalt pikaajalise vaatleja juuresviibimisega, siis lakatakse tema mõjul oma käitumist muutmast. 3) Vaatleja osaleja nt intervjueerija vaatleb ju samuti inimest intervjuu käigus. 4) Vaatleja samuti nagu kõrvaltvaatluse korral, kuid antud juhul vaatleja ei tea seda, mis on uurimisobjektiks ja eesmärgiks. Ta suhtleb uuritavatega sedavõrd palju nagu nõuab situatsioon. Osalusvaatluse üheks modifikatsiooniks on ka stimuleeriv vaatlus, mille käigus uurija
Erinevate arutluste/traktaatidega, aga ka metafooride/kujundite/allegooriatega ja dialoogiga. 8. Milline on filosoofilise teadmise loomus? Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, filosoofiline teadmine seab alati argiteadmise kahtluse alla seada. Tuleb mõista, et õppimine ei lõpe iial, see eeldab küsida suutmist. 1. Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub? ta on suuteline mõtlema. Kui katkestada mõtlemine, siis lakatakse olemast. Võib küll olla, et keegi teine on need mõtted minusse pannud, aga kuna ma suudan sellest mõelda ja kahelda, siis järelikult olen ka olemas. Juba see, et suudan endast mõelda, tähendab, et olen olemas. Kahelda saab asjades ja oma teadmistes välismaailma kohta, aga enese olemasolus kahelda ei saa. Taoline fundamentaalne tegevus nagu mõtlemine tõestabki sinu eksistentsi. 2. Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks? Keha on petlik otsekui kimäär. Kehast
annaabi.ee 
