tund on tähtis, nii füüsilisele vormile kui ka hea puhkus ja vaheldus õppetööle. Kehalise kasvatuse õpetajana ma kindlasti teeks selliseid tunde kus saaks õppida matemaatikat, näiteks väikestele teeks palli mängud koos korrutustabeliga. Ühesõnaga ma ühendaks meeldiva kasulikuga. Ma arvan et sellised teematilised tunnid aitaksid paljusi lapsi kellel on koolis koolitöödega probleeme. Kehalise kasvatuse tunnid peaksid oleme väga sisustatud, et ei tekiks laisklemise momenti . Kuna tund on kahjuks ainult 45 minutit pikk ja kui sealt veel riietumise ja tulemise aeg maha arvestada siis jääb tunni ajaks ainult 25-30 minutit. Seda on tegelikkuses väga vähe. Kuid minu üks tund näeks välja järgimine. Kõigepealt ma teeks rivistuse ja siis paluks joosta 2-3 soojendus ringi, vabal valikul. Siis ma teeks koos nendega natuke võimlemist, lihtsamaid venitusi. Järgmiseks tuleks mõni pallimäng, kus ma siis kasutaksingi seda võimalust, et õpetada lastele
Vahel kui on kevad, ning ma pean käima koolis, tunnen kuidas minus pole jõudu. Ma olen koguaeg nii väsinud, tahaks puhata, kuid ei saa. Väljas paistab päike, ning mina pean istuma umbses koolis, nelja seina vahel. See morjendab mind, see rikub mu tuju, ning sellest tingituna on tihti stress mind murdnud kevadel. Õnneks ei saa öelda, et minu puhul kestaks stress igavesti, ei. Võibolla maksimum nädal või kaks tunnen ma suurt vajadust magamise, puhkamise ja laisklemise vastu. Minu puhul soosib stressi ka tegemata jäetud tööd, mis on mulle tegelikult tähtsad, ning ma tean, et ma pean need ära tegema. Aga kui väljas paistab päike ning on soe, siis ma ei suuda ennast sundida. See muudab mu tuju halvaks, ning stress on kerge tekkima. Ilm muudab tegelikult väga palju minu enesetunnet. Kui ma ärkan näiteks hommikul üles, et kooli minna, ning kui väljas on sombune ilm, siis on kõik kuidagi viltu. Ma olen pahur; ma olen väsinud; ma
oma toore ja äkilise vennaga. Kui helde ja pehme süda oli tütarlapsel ja kuidas ta oma isa oli armastanud. Lohutust ei pakkunud ka see, et rüütel Kuuno paistis Emiilia eest südamlikult hoolt võtvalt. See tekitas Jaanuses pigem mingi võõra kibedusetunde. Öösel magas Jaanus halvasti, nägi jampslikku und. Lõpuks ta ärkas ja leidis oma akna tagant põgenemas Maanuse. Poiss oli ära nälginud. Poiss rääkis Jaanusele, et kubjas tahtnud teda uuesti laisklemise eest nuhelda ja poisike oli kodunt põgenenud. Nälg ajas ta lõpuks Jaanuse juurde. Järgmisel päeval tuli kubjas Maanust Metsa talust otsima. Tambet eitas seda, et põgenik nende juures on. Kubjas ründas Jaanust ja Tambetit häbematult, tahtis kohe maja läbi otsima hakata. Lõpuks sai Jaanusel kupjast villand ja ta käskis sulastel kupja välja visata. Kubjas tõotas kättemaksu! Lossi jõudnud, rääkis ta lossihärra Oodole oma versiooni Metsa talus juhtunust.
taevaisa neid uuel kodumaal õnnistanud oli: jahilinnu ja looma liha, mereannid, maisijahust valmistatud küpsetised, aedviljad. Kuigi tänupüha traditsioon jätkus aastast 1621 siin-seal suurema-väiksema eduga, võttis selle kujunemine riigipühaks mitu sajandit. President Lincoln kuulutas 1863. aastal novembri neljanda neljapäeva üleriiklikuks tänupühaks. And the rest is history, nagu siin tavaks öelda.Kuigi külalistele on tänupüha mõnusrahulik laisklemise päev, siis pereemad on jalgel juba varahommikust. Nimelt tuleb 10 kuni 15 kilo kaaluv pühadelind aegsasti ahju panna, kuna küpsetamiseks kulub kuskil 7-10 tundi (tavaliselt ikka etteplaanitust rohkem!). Pärast seda aga saab juba hinge tõmmata ning jälgida telekast traditsioonilist Macy's tänupühaparaadi.Veidi hiljem aga sätivad end telerite ette jalgpallifännid. Tänuavalduse ja söömaajaga alustatakse tavaliselt juba pärastlõuna aegu. Mis tänamisse
Alatasa pani ta mu luku taha ja läks kolme miili taha parve juurde, kus oli pood, ning müüs kalu ja jahisaaki viina vastu. Ta tõi viina koju, jõi ennast purju, tegi endale mõnusa olemise ja peksis mind. Lesk sai pikapeale teada, kus ma olin, ja saatis ühe mehe, kes pidi katsuma mind ära viia, aga t aat ajas selle püssiga minema. Mõne aja pärast harjusin selle eluga nii ära, et see koguni meeldis mulle; ainult need keretäied tegid muret. Oli laisklemise ja lõbutsemise elu, päevad otsa võis vedelda, suitsetada ja kalu püüda; polnud ei raamatuid ega õppimist. Kaks kuud või rohkem läks mööda, ja mu riided olid puha närud ja mustad. Ma ei mõistnud enam, kuidas mulle võis nii meeldida lesejuures, kus pidi ennast pesema, t aldrikult sööma ja pead kammima, õigel ajal magama minema ja jälle tõusma, aina raamatutes puurima ja laskma vana miss Watsoni ennast alatasa pinnida. Ma ei tahtnud enam tagasi minna. Olin vahepeal vandumise
annaabi.ee 
