Kalevipoeg võttis paadi endale. Lepituseks ning päranduseks. Ta sidus paadi lahti, istus lootsikusse ja hakkas kiiresti kodu poole aerutama, samal ajal ise naistest lauldes. Siiski ei olnud saanud ta selget seletust viimasest vaenulikust peost. Kalevipoja mõõk ja riided olid verised. Saabus kesköö. Ta oli jõudnud saarele, kus ta tulles kogemata ühe neiu endasse armuma oli pannud. Kalevipojale tuli meelde, kuidas piiga oli laulnud, armunud, kuid õnnetul kombel vette kukkunud ja laintesse uppunud. Ta meel muutus kurvaks. Ta tahtis saare rannalt ära sõita kuna kartis tüdruku isa kurvastada ning ema ehmatada, kes tütarlast siiani leinavad ja taga nutavad. Järsku kuulis ta, kuidas keegi laulab. Ta pani aerud paadi äärele ja hakkas kuulatama. Kalevipojale tundus nagu seesama uppunud tütarlaps laulaks. Kalevipojale tundus nagu näeks ta tüdrukut vees. Ta hakkas tütarlast taga igatsema. Seejärel hakkas ta kahetsema möödaläinud aega, Soome sepa poja ning tüdruku surma
Palaval päeval istus Kalevite noorim poeg merekaldal. Laineid vaadates tõusis järsku torm ja taevas läks pilve. Piksenooled sähvisid vee kohal. Kurjad vaimud kohkusid ja põgenesid laintesse. Kalevipoeg sukeldus neile järele. Ta püüdis neid suure kotitäie ja viskas need kaldale, kus need huntide söödaks said. Kolm Kalevite poega läksid metsa luusima, eit jäi kodu valvama ja süüa tegema. Kalevite pojad läksid metsloomi otsima. Neil olid kaasas ka kolm koera: Irmi, Armi ja Mustukene. Kalevipojad nägid metsas karu ja koerad murdsid selle maha. Noorem vend köitis karu üle õla rippuma, et see koju viia. Vennad jõudsid põllu peale ja märkasid seal põtra. Koerad
Aga sügis annab alguse ka uutele metsaasukatele - seentele. Pidevast vihmasajust saavad nad juurde jõudu ning peagi pistavad nad sambla seest välja oma kübarad. Aga kaua nemadki suudavad särada, peagi lõppeb ka nende aeg ning väsinud loodus peitub pehme lumeteki alla ja jääb talveunne, et uuel aastal uuesti oma ilu täies võimuses näidata. -2- Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang’sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. (“Lehed langsid”) Lugedes Liivi luuletusi, tekivad vastandlikud tunded. Ühest
Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses ,,Pilved sõudvad, kase kohin", kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi. Tuulehoog lõi vetesse, Lehed lang'sid laintesse: Lained olid tuhakarva, Taevas üle tinakarva, Tuhakarva sügise. ... Tuuleõhk tõi jahutuse, Leinalained lahutuse: Sügise ja sügise Sõbrad teineteisele.
Filmi peakunstnik oli Jüri Arrak, käsikiri ja lavastus Rein Raamat. (Suur Tõll, 2014) Film ,,Suur Tõll" on 14 minutit pikk. See räägib sellest, kuidas Vanakurat lõhkus ära Tõllu maja samal ajal, kui too võitles vaenlastega. Maja alla jäi Tõllu naine Piret. Tõll naases koju, nägi surnud naist ja hakkas Vanapaganat kättemaksuks taga otsima. Väsinud otsimast, ta uinus, kuid ärkas, kui Vanapagan teda kimbutama hakkas. Tõll ajas Vanapagana laintesse, siis mattis naise ja läks taas sõjatandrile. Linn oli juba sõda kaotamas, kui Tõll saabus. Seekord oli rohkem vaenlasi ja üks vaenlane raius Tõllul pea maha. Peata Tõll suutis sellegipoolest edasi võidelda ja andis enne loodusesse sulamist lubaduse, et vajadusel vaid kutsutagu teda ja ta tuleb taas appi. (Molotchkov, 2012) 2. 2 Suur Tõll 30 aastat hiljem Rein Raamatu ja Jüri Arraku koostöös valminud filmi ,,Suur Tõll" (1980) põhjal ilmus paar
annaabi.ee 
