On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid. Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks. Nooleotsi leidub harva, kuid liivlaste laibamatustes esineb tihti kilpide ja nooletuppede jäänuseid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament. Kokkuvõte: Viikingid olid sõjamehed, kes elasid põhjamaades. Nad rüüstasid mitmeid riike ja tegelesid kaubandusega
silmatorkavamat osa. Üsna üksmeelsed ollakse selles, varasemal ajal sai neiu põlle või põlled viljakasse ikka jõudmisel, mitte abiellumisel. Meeste rõivastus Meeste liikuvamale eluviisile vastavalt on meesterõivastuses olnud palju rahvusvaheliselt sarnaseid jooni, samas kui naised esindavad rohkem lokaalseid eripärasid. Meeste rõivad olid ühtlasi naistest vähem pronksilustustega kaunistatud, mistõttu nende säilivus on halvem ka laibamatustes. Eestis on ühe Siksali matuse põhjal suudetud siiski rekonstrueerida 14. sajandi mehe kuub. Võib oletada, et üldjoontes samasuguseid kuubesid kandsid mehed ka mõnisada aastat varem. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja keebist ehk üleviskest. Säärte ümber olid mässitud samasugused jalamähised, nagu naistelgi. Nii liivlaste laibamatustest kui ka 11. sajandisse kuuluvast Raatvere mehematusest on leitud
käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi. Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid. Naiste rõivad Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid. Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega
annaabi.ee 
