ja päeva raugest, rammast sädelusest ja tunni tuleriidast, ehitusest ja tõusust, roosjalt õhetavaist palgeist ja purpurist ja lõkkeist verevvalgeist ja laipja päikse surmaväsimusest ja süte hõõges kuugi küütlevusest ja varjudest ja hämarustest kalgeist ja taevanõost, mis kokku rullis nahku, ja tähest tõbisest, näol kalbe vära, kristaljaist lätteist, talitsevaist vahku. Ja kõik see oli neitsi peie pära, tark teadus, millest laibalehk ei lahku, lilled ja sära, käratsus ja plära. 1 Luuletus on kirjutatud nähtavasti pärast 1613. aastat, kui Góngora poeemi „Üksildused“ kultistlik stiil sai paljude teiste kirjanike, sealhulgas Quevedo pilkeobjektiks.
Juba väiksena õpetas seesama onu Leemetile selgeks ussisõnad, tänu millele suutis poiss iga looma panna endale kuuletuma ja saada kõht täis. Leemetil olid sõbrad Pärtel ja Hiie, aga ta sõbrustas ka mao Intsuga, kelle juures veetis suure osa päevast. Kord kutsus Ints neid koopasse talveund magama ning mindi terve perega. Kevadel ärkasid kõigepealt Leemet ja Vootele, kuid viimane neist lämbus üsna pea toidu kätte. Mehe õepoeg mäletas seda hetke veel aastaid ning tundis, kuidas laibalehk tal järel käis. Varsti kolis Pärtel külla ning Leemet oli jäänud ilma kahest heast sõbrast. Ema soovitas minna tal Hiiele meheks, kuid ta polnud alguses huvitatud. Tambet ja Ülgas olid Leemeti vastu ega poleks pulmadel lasknud toimuda, sest Tambet uskus jutustusi haldjatest ja hiietarga ähvardusi ning läks nii kaugele, et lubas ohverdada enda tütre Hiie. Viimasel hetkel tormas kohale Leemet, kes päästis neiu, ning nad põgenesid, aga hunt hakkas väsima. Appi
25. juulist 1944 alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ning rünnakud kestsid kuni 12. augustini ööd ja päevad. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu, mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja. Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud.
annaabi.ee 
