näidendit. Etendus hakkas kell seitse õhtul ning lõppes veidi enne südaööd. Minu jaoks oli see väga kurnav ja väsitav maraton, mille lõppu tuli tundide viisi oodata. Näidend oli vene keelne. Need, kes keelt ei valda, said laenutada kõrvaklapid, millest tuli eestikeelne tõlge. Kuna ma olin viimane inimene, kes jõudis napilt enne algust, siis ma nende vähesuse tõttu ei saanud klappe. Klapid suutsin ma siiski muretseda tänu lahkele sõbrannale. Mu ennustus oli õige, et tõlki loeb mingi naine ning väga tuimalt ja tundetult. Vahepeal tekkis selline tunne, et ma olen sattunud erootilisele kanalile, sest tõlkija puhus ja hingeldas mikrofoni, kutsudes esile palju ohkeid. Teisel vaatusel hakkas mind kohutavalt häirima see, et tõlkijal mobiiltelefon helises ning see tekitas raadiolainete võnkeid. Istmed oleksid võinud hulga pehmemad ja mugavamad olla, sest pikaldane
Kreeklastele meeldib oma keel, seetõttu ei pruugi nad teiste maade keeli teada ega rääkida. Kreeta oli ainulaadne, kuna nende jumal elas maa peal ning kõik teadsid, kus ta elab. Kuid kui Jumal ära suri, siis seda rahvale ei öeldud ning elati edasi nii nagu koguaeg. Kokkuvõtte Mika Waltari ajalooline teos ,,Sinuhe" räägib ühe ühe arsti läbielamistest Egiptuses vaaraode võimu vahetuse ja monoteismi kehtestamise ajal. Sinuhe on vaestearsti perest pärit arst, kes tänu oma lahkele iseloomule ja oskustele saavutab lausa rahvusvahelise tuntuse. Tema truuks kaaslaseks kogu tema ettevõtmiste käigus on vaba ori ja sõber Kaptah, kes on elukogenud, sõnaosav ning rikkust taganõudev inimene. Peategelane sõbruneb Horemhebiga, kellest saab pärast kuningliku väejuhi ametit lõpuks vaarao ning kelle otsusel Sinuhe saadetakse oma elu lõpu päevil üksindusse. Mulle raamat eriti ei meeldinud, kuna seal oli palju vägivalda, ning reetmist. Kuid tollal oli elu
maani, lõngutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama: «Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on härra teenistuses teotatud ja poolsurnuks pekstud.» Nüüd hakkas kupja keskpaik suure oherdi taoliselt keerlema, «Kes sind nõnda nuhtles, vaene talleke?» naeris Oodo. «Metsa Jaanus.» «Kes?» «Metsa Jaanus. Ja vana Tambet, tema isa. Peksid minu vaeseomaks ja sõimasid härrat. Ooooh! » Noore lossihärra siiani lahkele näole kogunes tume pilv. «Mis sa lõrised?» küsis ta järsku. «Nemad sõimasid mind? Mind?» «Sõimasid ja teotasid, et hirmus kuulata. Ja peksid mind. Oo-ooh!» «Sul pole aru peas. Mispärast . . . kuidas nad julgesid?» Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle. «Nad on vargad,» hüüdis kubjas elavalt, «täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad juba mõisa vara on riisunud
«Kinnitan teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja te lõbustate end ilma vaeva nägemata.» «Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,» vastas de Jussac. «Kohustused eelkõige. Palun, pange mõõgad tuppe ja järgnege meile!» «Härra,» ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, «suurima heameelega järgneksime teie lahkele kutsele, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de Treville keelas meil selle ära. Minge aga edasi, see on parim, mida võite teha.» Pilge ajas de Jussaci marru. «Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,» hüüdis Jussac. «Neid on viis,» ütles Athos poolsosinal, «meid aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni ette enam ei ilmu!»
annaabi.ee 
