Ott ja Kõiv 1999.a., eristades 11 järvetüüpi 2003.a. Kohandati see vastavaks EL Veepoliitika Raamdirektiivi nõuetele Survetegurid Enim ohustab järvede eutrofeerumist põhjustav toitainetekoormus (põllumajanduslik hajuskoormus, punktkormus loomakasvatusest ja heitveed) Kuigi reostuskoormus on vähenenud, on mitmetes järvedes tsüanobakterite hulk oluliselt kasvanud (toitesoolade vahekorra muutus) Hetkel on meil veevaene periood (ei toimu lahjendusefekti) Järvede tüüpidevaheliste erinevuste vähenemine (looduslikus arengureas toimub olulisi muudatusi) Hapestumise probleem pole suur Kliimamuutuse mõju järvedele Vaatluste põhjal on jääminek ja suurvee kõrgseis hakanud järjest varem, jäätumine aga hiljem saabuma Regionaalsed kliimamudelid prognoosivad aastateks 2070-2100 nii õhu- kui veetemperatuuri tõusu ja meie järvede jääkatte kestuse vähenemist vähemalt 1-2 kuu võrra
Rasvade vähesuse korral võib muutuda probleemseks nõutava koguse asendamatute rasvhapete ning rasvlahustuvate vitamiinide saamine, võib langeda organismi vastupanuvõime väliskeskkonna mõjule. Immuunsus nõrgeneb ning organism on vastuvõtlik külmetushaigustele. Mineraalide ainevahetus: Kaltsiumi ainevahetus muutub, tõuseb luude käive ja uuesti moodustamine. Ema vere kaltsiumi sisaldus langeb nii loote suurenenud vajaduste kui rasedusest tingitud normaalse lahjendusefekti tõttu. D vitamiin suurendab hormoonide tootmist, mis muudab teise trimestri lõpus kaltsiumi imendumise sooles kahekordseks, mis katab nii loote vajaduse kui kaitseb ema luustikku. Rauapuudusaneemia – on kõige tavalisem ja laialtlevinud toitumishäire kogu maailmas. Eesti sünniregistri andmetel oli 26,6%-l 2010 a sünnitanud naistest raseduse ajal aneemia. Rauapuudusaneemia on olukord, kus organismis napib rauda, et moodustada piisavas hulgas
See seletab mitmeid esmapilgul raskesti mõistetavaid käitumisi. Näiteks jaanalindudel esineb veider komme: kui kohtuvad kaks poegadega pesakonda, siis püüab kumbki emalind teise poegi oma pesakonna hulka meelitada. Võõraid geene kandvate noorloomade eest hoolitsemine ei tohiks aga loodusliku valiku poolt kuidagi soodustatud olla. Millega sellist käitumist siis seletada? Osa uurijaid on seisukohal, et jaanalinnud püüavad osavalt ära kasutada lahjendusefekti: mida suurem on nende pesakond, seda väiksem on igal üksikul linnupojal (järelikult ka tema enda poegadel) tõenäosus langeda lõvi rünnaku ohvriks. Võtame teise näite. Vahemere ääres Camargue looduskaitsealal Lõuna-Prantsusmaal elavad poolmetsikud hobusekarjad koonduvad parmude tipphooajal suurtesse karjadesse, meelitades sellega kokku veelgi rohkem parme. Mis on siis sellise käitumise põhjuseks? Lähem uurimine
annaabi.ee 
