12.2012 Saue Gümnaasium Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest - koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Põhjakorpus. Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt
majanduslikust küljest võetuna. Vastase maaalal sõjategevuse arendamisel oli suur osa ette nähtud vene valgekaartlikule Põhjakorpusele, kes tegutses Eesti ülemjuhatuse alluvuses. Põhjakorpus pidi eesti vägede toetusel alustama 1919. a. mai keskel rünnakut läbi Viru rinde Jamburgi suunal ning liikuma edasi Petrogradi peale. Põhjakorpus alustas rünnakut 13. mail. Ettejäänud vaenlane purustati, ning tungiti sügavale Venemaale. Seoses korpuse lahingutegevusega väljaspool Eesti piire loobus J.Laidoner sellega alluvusvahekorrast. Korpusest moodustati iseseisev Loodearmee kindral Judeniti juhatusel. Põhjakorpuse tegevust toetas tõhusalt Eesti laevastik koostöös Inglise laevastikuga. Meredessantüksused maabusid Kaporje ja Luuga lahes ning tungis edasi Petrogradi kaitsva Krasnaja Gorka fordini, mis tänu fordi puhkenud mässule õnnestus 14. juunil vallutada. Mõjuvat täiendust saanud punased asusid juuni keskpaiku liiga kaugele tunginud
kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse, ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all. See oli Eesti huvidele täiesti vastuvõtmatu ja oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes. Nagu ikka, kaasnes lahingutegevusega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist episoodidest toetuvad mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes. 3. osa: sõda ei ole mitte kunagi ilus Kevadeks 1919. aastal oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna kõige olulisemaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, vene valged kui baltisaksa Landeswehr.
annaabi.ee 
