Samas tuli Eestisse inimesi kes tutvustasid kohalikele Lääne- Euroopa väärtushinnanguid, traditsioone ja norme. Järgnevalt toon välja tähtsamad põhjused ning tagajärjed. Kindlasti sai määravaks sõjalise taseme erinevus. Vabadusvõitluse käigus oskused ja relvastus täiustus, mida oli näha madisepäeva lahingus, kuid sellest ei piisanud vaenlase hävitamiseks. Võrreldes ordu-rüütlitega ei olnud eestlastel väljaõpet ning nad ei pidanud kinni lahingukorrast. Ordurüütlid elasid koos ja seega oli neil ühiseid kogemusi ja nad võisid nimetada üksteist vendadeks, samas eestlased tulid kokku vaid juhul kui oli vaja sõdida. Loomulikult oli määravaks ka rüütlite parem relvastus eriti turvis. Rüütlitel oli kasutada ka amb, mis oli ülivõimas relv keskajal. Eestlased olid näinud selle jõudu juba 1210 aastal, kuid ei võtnud seda kohe kasutusse, vaid hakkasid seda kasutama alles 1213. aastal. Minu arvates
Selle kõige tulemusel ristiusustati Baltimaad. Üks väga oluline põhjus, miks eestlased sõjas alla jäid oli sõjalise taseme erinevus. Eestlaste malevate ja orduväe suureks erinevuseks oli see, et orduvennad olid elukutselised ning väljaõppinud sõjamehed. Väljaõppinud sõjamehed oskasid paremini relva käsitleda ja neil oli oskus võidelda organiseeritult, ehk mõista üksteist lahingu käigus ja pidada kinni lahingukorrast. Ordurüütlid ei olnud koos vaid lahingutes, nad elasid ka sõjavälisel ajal koos ja nimetasid üksteist vendadeks, elasid palju koos läbi ning toetasid ja austasid omasid. Kahtlemata suurendas selline elu nende ühtekuuluvustunnet ja see muutis nad veelgi tugevamaks. Seda kahjuks eestlase kohta öelda ei saanud. Samuti oli vaenlaste hulk mitmeid kordi suurem, neil oli parem relvastus ja tehnika ning neile tuli pidevalt abivägesid
valmis vaid üksikuteks sõjakäikudeks. Muidugi parandasid eestlased sõja käigus oma relvaarsenali, langenud vaenlaste relvi võttes või neid ise valmistades ning õppisid uusi sõdimismeetodeid. Paraku tegid nad seda liiga hilja. Kõige olulisem vahe eestlaste malevate ja orduväe vahel oli see, et orduvennad olid elukutselised, väljaõppinud sõjamehed. Neil oli parem relvakäsitlemisoskus ja ühtlasi ka oskus võidelda organiseeritult. Rüütlid pidasid kindlalt kinni lahingukorrast. Nad elasid koos ka lahinguvälisel ajal ja olid koos palju katsumusi läbi teinud. Sellepärast suutsid vallutajad ka paremini koostööd teha. Sakslased olid eestlaste jaoks sõjaliselt peaaegu võitmatud, kuna neil olid peaaegu piiramatud inimressursid mida vajadusel kogu aeg täiendada võis ja väga suur tagala, kus oli keeruline vaenlastele suurt kahju teha. Kõik see põhjustas eestlaste sõjalise allajäämise.
annaabi.ee 
