[4] Korra keskkonda sattunud PCB-d on nii stabiilsed ja püsivad ja ei muutu keskkonnale ohutumateks ka aastate jooksul ning lisaks ringlevad erinevates toiduahelates üha uuesti. [4] Umbes 10% PCB-dest mis on toodetud alates 1929. aastast ohustavad ka praegusel hetkel endiselt keskkonda. [5] Looduses võib nende lagunemine kesta 30 aastat või kauem. Suureks ohuks keskkonnale on ka hapniku juuresolekul kuumenemisel to ni 300-1000oC (nt. tulekahju ajal) tekkivad ülimürgised lagusaadused. [1] Kuigi PCB-de mürgisus oli teada juba enne nende kasutusele võtmist ja seda kinnitasid ka mitmed tolleaegsed uuringud, võeti nad tänu oma headele füüsilistele omadustele siiski laialdaselt kasutusele. [3] PCB-d oht keskkonnale tuleneb veel nende suurest püsivusest ja nende akumuleerumisest elusorganismidesse läbi toiduahelate. Inimesed võivad selle ohuga kokku puutuda süües PCB-sid sisaldavat toitu, eriti liha
tahendatud. Mikroorganismide funktsiooni järgi jaguneb käärimisprotsess: 1. Suhteliselt aeglases hüdrolüüsifaasis lagundatakse tahked orgaanilised kompleksühendid (lipiidid, tselluloos, valgud ja ligniin) rakuväliste ensüümide abil monomeerseteks ühenditeks – bakterid (peamiselt klassidest Clostridia ja Bacilli); 2. Kiires happemoodustumisfaasis muudatakse esimeses faasis tekkinud lagusaadused (monomeerid) äädikhappeks, propaanhappeks, süsinikdioksiidiks, vesinikuks ja väikese molekulmassiga lenduvateks rasvhapeteks C2–C8 ; – atsetogeensed bakterid (peale klasside Clostridia ja Bacilli ka hõimkondadesse Bacteroidetes ja Actinobacteria kuuluvad liigid) 3. Kiires käärimisfaasis muudetakse pikema ahelaga orgaanilised happed ja alkoholid äädikhappeks ja molekulaarseks vesinikuks H2 ; – bakterid perekondadest Syntrophomonas, Syntrophobacter, Clostridium
Kamardumise laad ja intensiivsus sõltuvad kliimast, taimkattest, mulla lähtekivimist ja veereziimist ning mulda koguneva orgaanilise aine hulgast, koostisest ja muundumisest. Kamardumine on intensiivsem seal, kus on head tingimused orgaanilise aine akumulatsiooniks (settimiseks) ja humifikatsiooniks (huumustumiseks) rohkelt vett ja soe kliima · Leetumine on protsess, kus happeliste huumusainete mõjul mulla mineraalosa laguneb ja lagusaadused liiguvad koos laskuva veevooluga sügavamatesse kihtidesse. Mulla ülaosa vaesub mitmetest keemilistest ühenditest (Ca, Mg, Fe, K), suureneb mulla happesus ning mulda kujuneb leethorisont (E). Leetumine tekib siis kui taimkate on liigivaene ning temast tekkiv huumus on happeline, lähtekivim on alustest vaene ning vett hästi läbilaskev, veeliikumine on laskuv. Iseloomulik parasvöötme okasmetsaaladele. Eestis Lõunaosas, Peipsi ääres ja Vahe-Eestis.
piirkontsentratsiooni ja veekogu isepuhastumisvõimet. Saastatust peetakse inimtekkeliseks, kuid sellegi poolest leidub ka looduslikke saastajaid. Näit. sügisel täitub tiik või järv puulehtedega. Lehtede lagunemisel tekkivad aktiivsed huumushapped, mille tulemusena väheneb veekogu hapnikusisaldus ja osa veeelustikust hävib. Siin saab eristada veel esmast reostumist ja teisest. Antud näite puhul on puulehed esmasteks ja nende lagusaadused teiseseks reostuseks. N: veekogude reostumine väetistega on esmane, kuid selle tagajärjel vohama hakanud vetikad, teisene. Degradatsioon mullateaduses laiemas tähenduses mulla viljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mõningate ainete eemaldamise tagajärjel. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustamine või hävitamine tööstus-, tsiviil-, tee või sideehitusega (ehitusdegradatsioon), olmega
annaabi.ee 
