hiljem Inglise kaupmeeste kätte. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist), selle kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina. Narvast kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Narva Rootsi riigi idapealinnaks,
Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Põhilisteks ekspordiartikliteks olid teravili ja lina, Venemaa transiidi kaubanduste osa vähenes pidevalt. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola, mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid. Rootsi oli 17. sajandil Euroopa juhtivaid tööstusriike, kus toodeti suur osa kontinendil tarbitud rauast ja suurem osa vasest. 17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed töönduslikud ettevõtted -- mõisate juures alustasid
Kodanikuõigused olid vaid linnade valdavalt sakslastest ülemkihil. Eestlaste ja ka venelastele oli tee linnakodaniku seisusesse varauusajal peaaegu suletud. Kaubandus varauusajal. Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise. Siinne kaubandus koondus peaasjalikult võõramaiste, Põhja-Saksamaa, hiljem ka Inglismaa kaupmeeste kätte. Arenes märgatavalt ka Narva kaubandus. Eestist veeti välja vilja, Venemaalt pärit lina, kanepit ja laevaehituskraami. Sisseveokaubaks oli Hispaania ja Prantsuse sool, metall, soolaheeringad ja tubakas. Oluliseteks kauplemiskohtadeks kujunesid maalaadad, mis toimusid ka linnades. Eesti suurimaks laadaks oli talvine Tartus peetav saksa laat, kus osalesid kaupmehed ka kaugematest maadest. Põhja-Eesti talupojale oli oluline vahetuskaubandus soomlastega, kes vahetasid silke vilja vastu. Kagu-eesti talupojad põletasid salaviina ning viisid seda Venemaale. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte talupoegade jaoks
valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (1/3), kui ka lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina. Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17.
annaabi.ee 
