mööda prof. A. v. Oettingeni loengud dogmaatikast ja eetikast ning ta praktikumid. Ülikoolis kuulas ta emakeele õppimiseks ka dr. Mihkel Veske loenguid. Nagu öeldud oli V. Reiman nende kaheksa mehe seas, kes 1883. aasta algul asutajatena Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirjale alla kirjutasid. Õppimise kõrval andus Reiman ülikooliajal eriti intensiivselt just oma akadeemilise organisatsiooni tegevusele. EÜS-is toimis V. Reiman kirjatoimetaja, laekurina, abiesimehena ja lõpuks esimehena, nimelt 1886. aastal 1. ja 2. semestril. Ta oli hingega kõige juures, nagu see oli tema loomuses ja nagu ta oli igal pool ja alati. Esimehena valmistas ta põhjalikult ette päevakorra, nii et koosolijail oli vähe põhjust sõnavõtuks, ja ta semestriaruandes pidi kaebama, et koosolekute ametlikult osal puudus elavus. Ettekandes, mis ta seltsis pidas, olid ikka hästi läbi töötatud, mis iseloomustas ta hoolikust ja põhjalikkust.
autorid, kelle tööd meieni jõudnud, on ateenlased. 5. sajandi esimesel poolel eKr. tõusis kuulsuse tippu Eleusise preestrisuguvõsast põlvnev Aischylos (loe: Aishülos) (525 - 456), kellelt on säilinud 7 tragöödiat. SOPHOKLES: Aischylose noorem kolleeg Sophokles (496 - 406 eKr) ületas edukuselt oma kuulsat eelkäijat. Sophokles paistis silma ka muus avalikus elus, olles vähemalt korra valitud Ateena strateegiks ja tegutsedes Ateena mereliidu laekurina. Sophokles loobus temaatiliselt seostetud tetraloogiatest - neisse koondatud näidendeid ühendas tal ideeline, mitte temaatiline seos. Ka puudus tal Aischylosele omane positiivne ülevus. Selle asemel tõid tema tragöödiad ilmsiks inimese haavatavuse, suurte taotluste täitumatuse ja surelike suutmatuse jumalate korraldatud maailma täiel määral mõista ning seal õigeid lahendusli leida.Sophoklese tragöödiat "Kuningas Oidipus" pidas Aristoteles kõige täiuslikumaks selles zanris
Kuidas see hea Plautus ütleb: Nudus vinetus, centum pondo es, quando pendes per pedes.' 1 5 6 Venitame teda piinapingil! See on kõige parem, mis meil üldse on. Las proovib ka seda.» Dom Claude näis sügavasse ja süngesse mõtiskelul vajunud olevat. Ta pöördus Charmolue poole. «Magister Pierrat... ah, tahtsin öelda, magister Jacques, tegelge Mare Cenaine'i asjadega.» «Jah, muidugi, dom Claude. Vaeseke, teda ootab Mummoli * saatus. On aga kah mõte sabatile "minna! Arvekoja laekurina peaks ta ometi teadma Karl Suure seadust: Stryga vel mascal!2 Mis aga puutub pisikesse Smeraldasse, nagu nad teda kutsuvad, siis jään teie korraldust ootama. Ah jah, kui me portaali alt läbi läheme, siis seletage mulle ka, mis see aednik seal fresko keskel kiriku sissekäigu juures peaks õieti tähendama. Kas pole see Külvaja? Hei, magister, mille üle te nii mõtlete?» Endasse süvenenud dom Claude ei kuulanud teda. Jälgides ta pilgu suunda, nägi
annaabi.ee 
