Tegevust alustas inkvisitsioon. Ellujäänud trubaduurid pagesid teistesse maadesse, kus tekkisid uued rüütliluule keskused. Truväärid XIII sajandi alguseskeskel puhkes rüütlikirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid nimetati truväärideks (ning Saksamaal minnesingeriteks). Nende peamiseks loominguzzanriks kujunes romaan, mis algselt tähendas igasugust romaanikeelset, see on rahvakeelset teost vastandina ladinakeelseile. Truvääride esimesed romaanid olid kroonikalaadsed, esivanematest, sõjakäikudest, antiiksetest pärimustest, Trooja sõjast, antiikaja valitsejatest ja Aleksander Suurest. Tuntumaiks rüütliromaaniks on nn kuningas Arturi romanid (ümarlauarüütlite romaanid). Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Uuendused Rüütlikirjanduses hakati tähelepanu pöörama vormilisele viimistlusele, mis pani aluse uutele riimi- ja stroofistruktuuridele ning värsimõõtudele.
· trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal · truväärid - Põhja-Prantsusmaal · minnesingerid - Saksamaal Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks. RÜÜTLIROMAAN 12. sajandi keskpaiku puhkes kurtuaasne kirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid hakati kutsuma TRUVÄÄRIDEKS. Nende peamiseks loominguzanriks kujunes romaan, mis algselt tähendas igasugust romaanikeelset, see on rahvakeelset teost vastandina ladinakeelseile. Ajapikku omandas "romaan" tänini püsinud tähenduse - pikem väljamõeldud lugu. Algse värsivormi asemele tuli 13. sajandist alates üha sagedamine proosa, mis on tunnuslik ka 14. sajandil Itaalias tekkinud novellizanrile. Seepärast nimetatakse mõnes keeles tänini "romaani" "novelliks" - võrdle inglise keel novel, hispaania keel - novela. Hispaanias muutus rüütliromaan 15.-16. sajandil rahvakirjanduseks ja pikapeale väga elukaugeks
meid muust kõrvale ning vähehaaval head ja halba tunda saades me ei märkagi, et elame. Nüüd oleme elukogenud, oleme elu tunda saanud ning meid ahistab ja rusub kannatus. Mida teha? Mitte midagi. Elada haigena, piinatuna ja pettununa nii kaua, kuni..." Ja ometi polnud Verdi loomevitaalsus ikka veel põhjani ammendatud. 1898. a. toimusid Pariisis ja samal aastal ka Turinos A. Toscanini juhatusel Verdi viimase teose keskaegseile ladinakeelseile tekstidele kirjutatud "Nelja vaimuliku laulu" ("Quattro pezzi sacri") esiettekanded. Palestrina ja Marcelle kooristiili ning hilise Verdi uudse ja julge harmoonia süntees lahendab imposantse "Te Deumi" geniaalsele Reekviemile. Kõrgele vanusele harukordsest erksusest hoolimata hakkas põdurus viimastel elukuudel ka selle raudse inimese üle võimust võtma. Ta ei jaksanud enam oma tavalisi jalutuskäike ette võtta ning teda viidi aeda tugitoolis. 1900. a